Kaks kirikuhoonet on teineteisest vaid 50 meetri kaugusel ning uue, 1939. aastal valminud kiriku torn ehitati nimme teise otsa − “Tudulinna mehed on olnud kanged mehed, kes naljalt alla ei anna,” kommenteerib Lauri Väinmaa. Äsja loodi tunnustatud pianisti Lauri Väinmaa eestvedamisel MTÜ Tudulinna Kultuurikants, mis on seadnud enesele eesmärgiks taastada kohalik puust kirikuhoone, mis on üks vanemaid luteri puukirikuid Eestis ja mis pikka aega täitis hoopiski kohaliku viljaaida ülesannet.
20. juulil loodud MTÜ Tudulinna Kultuurikants peaülesanne on Tudulinna vana puukiriku restaureerimine.
Esivanemaid austades
Siiani on elus inimesi, kes mäletavad omaaegset kirikutüli Tudulinnas, mille tulemusena kogudus pooldus ning vana, 1766. aastast pärit puust kiriku kõrvale ehitati uus, mis valmis lühikese ajaga 1939. aasta detsembriks. Tüli üheks põhjuseks olid õpetaja Voldemar Kuljuse liberaalsed vaated teoloogias − selle kohta võib täpsemalt lugeda Põhjarannikus 2004. aasta juunis ilmunud artiklist “Tudulinna vana kirik väärib veel üht võimalust”.
Kaks kogudust tegutsesid ühel ajal samaaegselt, aga vanast kirikuhoonest sai 1947. aastal viljaait. 1960. aastatel lammutati torni ülaosa, seintesse lõigati väravad, aknad suleti, pandi peale eterniitkatus ja hoonesse paigaldati jahuveski seadmed. 1980. aastate lõpust jäi kirik lõplikult kasutuseta ning seda tabasid kõik maha jäetud puithoone hädad − majavammini välja.
Kust tuli tuntud pianistist Tallinna mehele Lauri Väinmaale mõte vana sakraalehitis uuele elule aidata? Väinmaa täpsustab, et ehkki tema on Tallinnas sündinud, on tema suguvõsast neli põlve Mathieseni nime kandnud mehi olnud Tudulinnas köstriteks.
“Ikka on süda valutanud, et see hoone laguneb ja on kokku kukkumas. Mullu suvel kõndisin seal, vaatasin seest ja väljast ning tekkis mõte: mis oleks, kui paneks käed külge ja teeks midagi head?! Mul endal on restaureerimiskogemus − lasin restaureerida esivanematele kuulunud vana talumaja, mis on 125aastane − ja asusin nii-öelda pinnast sondeerima, kui reaalne on vana kirikuhoone taastamine. Leidsin mõttekaaslasi ja asi päädis äsjase mittetulundusühingu asutamisega,” räägib Väinmaa.
Esimene ülesanne on mehe sõnul tagada hoone säilimine, sest tegu on Eesti ühe vanema säilinud puukirikuga: luteri puukirikutest on vaid neli hoonet vanemad, näiteks Ruhnu ja Nõva. Juba ehitise unikaalsus on põhjus tema eest seista.
Kultuurikeskus ja muuseum
“Renoveeritud hoone funktsioon poleks enam koguduse teenimine, sest kõrval on korralik sakraalhoone, vaid muuseum-kultuurikeskus, kus saaks korraldada ka klassikalisemaid, vaimse sisuga kontserte. Ilmselt on seal hea akustika, väga head proportsioonid. Tänasel päeval on näiteks paljudel mõisasaalidel sarnane funktsioon. Samuti saab seal korraldada kogukondlikke üritusi, pärimusseminare ja konverentse. Oluline oleks ka kohaliku vaimse ajaloo jäädvustamine museaalse poole pealt: haridus, usuelu, kodune musitseerimine, kohalik omaaegne kirev seltsielu. Siin lavastati näidendeid ja operette, olid puhkpilliansamblid ja koorid, kõik see peaks olema ekspositsioonis kajastatud,” räägib Väinmaa.
Juba enne mittetulundusühingu asutamist telliti muinsuskaitselt ekspertiis, mille tulemusena saadi vastus, et hoone on renoveeritav. Samuti telliti ametilt eritingimuste nimekiri, kus oleks kirjas, mis tuleb säilitada. Hoone säilitatakse sisemiselt ja väliselt kujul, nagu ta oli, ning taastatakse torn, samuti lähtutakse eesmärgist, et hoonet oleks võimalik eelmainitud kontseptsiooni kohaselt kasutada.
Järgmised tööd pärast eritingimuste kinnitamist on projekteerija leidmine ja rahastuse otsimine. Väinmaa sõnul pöördutakse seks eri fondide poole, korraldatakse heategevuslikke üritusi ja kontserte ning avatakse arvelduskonto, kuhu heasoovijad saavad annetusi teha. Järgmine suurem samm on ehitaja leidmine ja ehituse alustamine ning mittetulundusühing annab endale aru, et ilmselt tuleb ka ELi fondidest finantsilist tuge taotleda.
Üks aare sajast
Mittetulundusühingu asutajaliikmeid oli neliteist, aga ühenduse ellukutsuja ja esimehe sõnul on uued liikmed igati teretulnud. Juhatusse kuulub peale Väinmaa veel neli inimest: Tudulinna ettevõtja Annes Kingu, kohalikud kultuuriedendajad Aili Reiman ja Merike Vaarmets ning tallinlasest kodu-uurija Andres Meresmaa. Meresmaa on muu seas koostöös isaga koostanud vanemate Tudulinna perekondade sugupuud, mis ulatuvad XVII sajandisse.
Väinmaa naerab, et keegi pole talle näkku öelnud, et tegu on veidi hullu ideega, aga seda on küll öeldud, et “vaid hullusid ideesid ette võttes midagi suurt ka sünnib”. “Peabki mõtlema suurelt, et üldse midagi muutuks,” teab Väinmaa.
Põnev fakt on, et kaks kirikuhoonet on teineteisest vaid 50 meetri kaugusel ning uue, 1939. aastal valminud kiriku torn ehitati nimme teise otsa − “Tudulinna mehed on olnud kanged mehed, kes naljalt alla ei anna,” kommenteerib Väinmaa.
Kui 2015. aasta septembri alguseks selgitati internetihääletuse teel välja saja viiekümnest kandidaadist konkursi “Eesti 100 aaret” lõplik nimistu, kuhu Ida-Virumaalt pääses tosinast seitse tähendusega paika ja objekti, platseerus sinna ka Tudulinna vana puukirik − 40 toetushäälega 97. kohal.