Traditsiooniline paremate sportlaste valimine aasta lõpus on nii omavalitsustes kui maakonnas tervikuna iga aastaga üha keerukam ülesanne.

Kohalikke sportlasi, kes täiskasvanute seas Eesti tippu kuuluvad, on jäämas aina vähemaks. Kui arvestada hindamisel ka alade kuulumist olümpiakavva ja populaarsust, on valikuid veelgi napimalt. Olukorda iseloomustab ilmekalt, et näiteks Eesti suuruselt viiendas linnas Kohtla-Järvel on juba mitme aasta jooksul jäänud parim naissportlane valimata, sest neid lihtsalt pole.

Tippspordi olukord on sageli omalaadne indikaator, mis peegeldab piirkonna käekäiku ja on samas ka maine kujundaja. Tõsiasi, et kui noorteklassides tuleb Ida-Virumaale rohkesti medaleid mitmetelt aladelt, aga täiskasvanute seas mitte, kõneleb sellest, et väga paljud andekad ja töökad noorsportlased kolivad pärast gümnaasiumi lõpetamist piirkonnast ära või loobuvad spordist, kuna ei saa sellega jätkamiseks piisavalt tuge ei omavalitsustelt ega leia endale ka toetajaid.

Mitmed laia kandepinnaga ja populaarsed alad, nagu kergejõustik või ujumine, on aga varjusurmas kehvade spordibaaside pärast. Kui kogu suure maakonna peale pole ühtegi 400meetrise ringiga elementaarses korras staadioni, siis ei ole põhjust tulemusi oodata. Kui staadioni rajamiseks antakse vaid sõnades lootust juba paarkümmend aastat, siis raugeb lõpuks ka kõige entusiastlikumate treenerite usk ja tahe.

Kõnekas on seegi, et 150 000 elanikuga maakonnal pole ühtegi oma võistkonda Eesti meistriliigas ei korvpallis, võrkpallis ega käsipallis, ei meeste ega naiste seas.