6aastane Albert aitab hoolitseda vuttide eest ja sööb isukalt ka vutimune. 

Mõne aasta eest võttis Anti Ronk kaheksa vutti, et rikastada pere toidulauda kaunilt kirju koore ja sisult tervislike vutimunadega. Nüüd on ta Kohtla-Nõmmel käivitamas vutifarmi, et pakkuda hinnalist kraami teistelegi.

Anti räägib, et on varem pidanud ka kanu, aga rebased ja kährikud murdsid enamiku maha. Kuna Eesti vutid on aretatud puuris pidamiseks ega jookse õues ringi, siis nende peale rebaste hammas ei hakka.

“Vutimuna on küll kanamunast neli korda väiksem, kuid viis korda parem,” kinnitab Anti, toetudes nii loetud uuringutele kui enda pere kogemusele.

Pere energiaallikas

“Naisel jäi eelmisel suvel raseduse ajal aed laokile, ütles, et ei jõua. Aga nüüd, kui hakkas kevadel vutimune sööma, paneb nagu traktor − energiat ja jõudu on palju rohkem. Ka mina armastasin varem kaua magada, aga nüüd ärkan hommikul kell 7-8 ja hakkan askeldama,” räägib Anti, kelle sõnul on vutimunad nende pere vitamiini- ja energiaallikas.

Kolesterooli üledoosi ei karda? “Ei karda, sest muna sisaldab kolesterooli halva toime vastast ainet letsitiini mitu korda rohkem kui kolesterooli.”

Kuna Eestis kasvatatud vutid on viirus- ja nakkushaigustevabad, ei ohusta vutimunasööjaid ka salmonelloos.

“Hiljuti lugesin, et teadlased uurisid hommikuse kohvi äratavat mõju organismile − vutimunad teevad sama asja ära. Katsetasin seda enda peal. Neli muna käivitab organismi mitte küll nii kiiresti kui kohv, aga toime on pikem. Nüüd leidsin lahenduse, et võtan hommikuti kolm muna ja tassi kohvi. Pluss on see, et enne kella kolme ma rohkem kohvi ei taha − muidu jõin 3-4 tassi.”

Et vutimunad mõjuksid dopinguna, tuleks neid Anti sõnul regulaarselt tarvitada. Vähemalt kuu aega järjest, 4-5 muna päevas.

Näiteks Jaapani mehed ei tunnistavat mingit Viagrat, vaid söövat selle asemel usinasti vutimune. Seal maal peetakse vutimune ka lastele kasulikuks toiduks. Keisri käsul on need koolide ja lasteaedade päevamenüüs, kuna munade söömine soodustab laste õppimisvõimet ning mõjub hästi intellektile.

Alustava ettevõtja toetusega

Kui Jaapanis on vutimune hinnatud sajandeid, siis Eestis on vutte aretatud ja kasvatatud 1976. aastast.

“Mina sain vutifarmi idee eelmisel suvel, kui osalesin töötukassa kaudu tööharjutusel. Selle läbiviija Anneli Kööba-Orlov viis meid ekskursioonile Estfarmi, kus faasanite, partide, tuvide ja teiste lindude kõrval kasvatatakse ka vutte. Anneli, kes on ka ise vutipidaja, soovitas seda väga. Kuna mul oli vuti kasvatamise kogemus olemas, haarasin mõttest kinni.”

Pärast tööharjutust osales Anti ettevõtluskursusel ja kirjutas vutifarmi äriplaani. Varakevadel sai ta töötukassast 4474 eurot alustava ettevõtja toetust. Sel aastal on toetus määratud üheksale idavirulasele. Lisaks vutifarmile on seda kasutatud näiteks restorani avamiseks ning pagari- ja makaronitoodete tootmise alustamiseks.

“Minu arvates on õige toetada seda, et inimesed loovad endale ise töökohti ja pole riigi ülalpidamisel. Toetuse tingimuste järgi tuleb aasta otsa vastu pidada, aga plaanid on tehtud juba neljaks-viieks aastaks,” räägib Anti.

Praeguseks on ta soetanud 50 lindu, kes annavad päevas keskmiselt 35 muna. Et kasvatust laiendada, alustas ta sel nädalal koos kahe tööpraktikal oleva abilisega suures mahus puuride valmistamist. Eesmärk on vuttide arvu kümnekordistada ja vutifarm PRIAs registreerida.

Samal ajal tuleb laiendada Kohtla-Nõmme maakodus olevat lauta, et mahutada sinna lisaks linnupuuridele inkubatsiooniruum, tapatuba ja koht munade sortimiseks.

“Poes on karpides suured ja väikesed munad segamini. Mina pigem müüks ühtlaselt suuri, väiksemad sööme ise ära,” räägib Anti.

Jõukohane paljudele

Kui vuttide arv kasvab, tuleb hakata otsima ka müügikanaleid − siiani on kogus olnud väike ja läinud peamiselt sõprade vahel jagamiseks.

“Esialgu alustaks väravamüügiga. Kodulehel vuttjamunad.ee on juba kirjas, et võtan vastu tellimusi. Muna hind on 10 senti ja pakendame neid eri suurusega karpidesse. Ehk õnnestub kunagi ka suuremates kogustes ettevõtetesse müüa,” loodab Anti.

Aga iga asi omal ajal. “Mul ei ole kiiret − küll jõuab ka teenida. Tahaks arendada vutifarmi kui sotsiaalset ettevõtet, et aidata pikaajalisi töötuid ja töövõimekaoga inimesi. Vuttide eest hoolitsemine oleks neile jõukohane.”

Inimestel, kes pole täies tööjõus või on näiteks väikese lapsega kodused, soovitab Anti ka ise vutikasvatust proovida. Kui on muidugi koht, kus seda teha. “Vuttide eest hoolitsemine ei tohiks üle jõu käia: maksimaalselt tund aeg hommikul ja sama palju õhtul tegelemist ning kord nädalas suurem koristus − 4-6 tundi. See arvestus on tuhande vuti puhul.”

Üks lind maksab 5 eurot ja muneb 10-12 kuud. Ostuhinna teenib tagasi kolme kuuga. Anti ostab Leedu päritolu sööta, mis on GMO-vaba. Kümnekilone pakk maksab 10 eurot, 1 vutt sööb 35 grammi graanuleid päevas.

Tulevikus plaanib Anti ka elusate vuttide, vutiliha ja puuride müüki. Esialgu piirdub ta vutimunade ja -sõnnikuga. Viimane on muuseas suurepärane väetis − keemiliselt koostiselt mitu korda rikkalikum kui veisesõnnik.