Millisele lapsele ei meeldiks turnida? 

Kui Jõhvi mängude festivali rongkäigu saba kontserdimaja juurde jõudis, lennutasid eeslippajad juba seal märklaua pihta vibunooli ning viskasid sopsu. Mängimine pole asi, millega viivitada!

Kümne aasta eest kahe naise − Erika Prave ja Ene Raudari käima lükatud festival on kasvanud maakonna suurimaks lasteürituseks.

“Palju õnne!”

“Kui palju on kaks pluss kaks jagatud kahega?” pärib Jõhvi kultuuri- ja huvikeskuse ammuringi juhendaja Meelis Pällo kavalalt poisikluti käest, kes oma silmade kokkulugemisega märklaual niigi kimpus.

Vastus tuleb kiirelt: “Kaks.”

“Kahe saad sellise vastuse eest! Kumb tehe tuleb enne teha, jagamine või liitmine?”

Meelise käest niisama lihtsalt ei pääse, siin käib märkiviskamine käsikäes matemaatikaga.

“Kolm!” tuleb õige vastus ära ning klutt särab õnnelikult nagu Newton,  kes on just puu all istudes õunaga pähe saanud ning gravitatsioonijõu avastanud.

Vidinad, millega märki visatakse, meenutavad filmidest nähtud ninja visketähikuid.

“Need on hoopis ungari neliknoad,” selgitab Meelis.

“Braavo!” kiidab üks emme poega, kes on noa kümnesse lennutanud, ning proovib seejärel ise kätt.

“Palju õnne!” saab ka tema kiita − Meeliselt, kes on sunnitud minema märklauast kõrge kaarega üle lennanud nuga pika rohu seest otsima. “Tänase päeva kaugviske rekord on sündinud!”

Lõbu laialt, nii emmedel kui lastel.

Kus on linnas kossurõngad?

“Löö üles! Võta! Mine servima!” Tahe mängida on platsil suurem kui oskused, aga või see lapsi takistab. Võrkpall on võrratu!

Sealsamas kõrval käib tihe sebimine rõnga all, mille on üles seadnud korvpallitreener Peeter Sööt.

Miks on nii, et igale poole rajatakse promenaade, kus saab jalutada ja jalutada ja jalutada, ja sätitakse sinna pinke, kus saab istuda ja istuda ja istuda, aga sellist lihtsat asja nagu korvpallirõngas aja linnas tikutulega taga? Laps − tema ei püsi ju pudeliski paigal, ammugi ei pea ta promenaadil tuiamist ja pingil sitsimist millekski.

Mida Peeter sellest arvab?

Peeter arvab, et Jõhvi keskväljak tuleb autodest puhtaks pühkida ning sinna vabaõhukeskus rajada, kus oleks lisaks sopsu viskamisele muudki tegevust. Nii näiteks on mujal linnades seatud üles massiivsed pinksilauad.

“Või siis rajada Mihkli kiriku kaitsekraavi polüfunktsionaalne plats, kus saaks nii korvpalli kui jalgpalli mängida,” pakub Peeter välja plaani B.

Veel parem oleks muidugi rajada mõlemad.

Veel viis minutit

Jõhvi kultuuri- ja huvikeskuse Robinsoni ringi juhendaja Pjotr Dzjuba on tõmmanud pargipuude vahele köied ning loonud niimoodi väikese seikluspargi, kus saab südamest turnida.

Lapsed kõõluvad seal kui kanad õrrel ning haaravad nööridest väledusega, mis teeb pärdikudki kadedaks.

Nii vähe ongi õnneks vaja − puude vahele pingule tõmmatud köit. “Viis minutit veel, ainult viis minutit!” manguvad lapsed Pjotrit, kui festival on jõudnud sinnamaale, et aeg oleks lõpetada.

“See viis minutit ei lõpe kunagi ära,” on Robinsonide pealik hädas.

Tallinnast mängude festivalile kutsutud Maksimi jälgib kontserdimaja ees mitme toolirea jagu lapsi.

Jälgib huviga.

Ja kui Maksimil on abi vaja, tõuseb ridade kohale vabatahtlike kätemeri.

Maksim on nimelt näitleja, kes teeb lõbusaid keemiakatseid.

“Mis sa arvad, mis nüüd tuleb?” küsib ta abiliselt, olles tal palunud ühe muliseva sisuga katseklaasi otsa õhupall istutada.

Selles pole kahtlustki, mis tuleb.

“Tuleb pauk!”

Kindel nagu kellavärk

Mängude festivalil kolm tundi mütanud põhikooli poiste näol on imestus, kui küsin, kust nad teadsid üldse sellele üritusele tulla. “Aga see toimub ju igal aastal lastekaitsepäeval,” selgitavad nad.

Kindel nagu kellavärk, ja nii juba kümme aastat.

Jõhvi mängude festivalist on saanud kaubamärk, mis enam tutvustamist ei vaja. Sellest on saanud osake nüüd juba gümnaasiumipinki jõudnud noorte lapsepõlvest.

Viimased viis aastat oma pere jõududega festivali korraldanud Erika Pravel on hea meel, kui… Lastel on festivalil hea meel!  “Teeme koos, teeme nii, et oleks vahva. See on ju meie linn, need on meie lapsed,” on ta tänulik kõigile, kes nõu ja jõuga abiks olid.

“Vibulaskmine, noaloopimine, võrkpall,” loetleb viimased neli aastat lastekaitsepäeva mängude festivalil tähistanud poiste kolmik − 11aastane Devid, 12aastane Mark ja sama vana Denis − neile festivalil rohkem meeldinud tegevusi.

“Ma olin siis alles 5aastane, kui siin esimest korda käisin,” kostab 9aastane Gelja, kellele meeldis koos sõbranna Polinaga tänavu kõige rohkem köitel turnimine.

“Väga hea pidu oli,” kostavad 9aastased Snežana, Emma ja Kristi. Neile oli see esimene kord mängude festivalil käia. Järgmisel aastal jälle? Tüdrukud noogutavad vastuseks innukalt pead.

Tänuväärt traditsioon

Mängude festivalil osales tänavu ligi 500 last, kelle tarvis oli kontserdimaja juurde üles seatud 27 tegevuspaika.

Erika pere on selle peo tarvis ka ise ühe mängu leiutanud, täpsemalt oli leiutajaks perepea Kalle Pärt. “Täpsusvise lauatennise pallidega väikestesse plekkämbritesse,” kirjeldab ta oma patentimata leiutist, mis kümme aastat tagasi ära prooviti. “Uskumatult lihtne, samas väga palju elevust tekitav − ämbrimäng.”

27 tegevuspaigaga platsil ringi vaadates tõdeb Kalle, et festival on aastatega kasvanud nagu lapsedki. “Esimeste festivalide ajal oli mängupaikasid palju vähem, plats oli ikka üsna lage.”

Jõhvi vallavalitsus on mängude festivali igal aastal rahaliselt toetanud. Tänavu eraldati korralduskulude katmiseks 1700 eurot.

“Tubli perekond, kes on loonud Jõhvis tänuväärt traditsiooni,” kiidab Jõhvi valla kultuurijuht Anne Uttendorf tegijaid.