Pole päris õige väita, et meie metsaaluste prahistamisega pole aastatega olukord paremaks muutunud. Lihtsalt me ei mäleta enam seda, missugused olid meie metsaalused 10-15 aastat tagasi, kui paljude inimeste peades elaski mõtteviis, et kui prügi pole kusagile panna, siis saab selle alati metsa alla viia.

Jah, selliseid looduse reostajaid on keeruline tabada, kui keegi just peale ei satu või jäätmete hulgas pole juhuslikult mingeid dokumente isikuandmetega. Aga vahele neid siiski jääb ning pange tähele: nendest juhtumitest räägitakse meedias väga häälekalt. Sest enam ammu ei jäta need avalikkust ükskõikseks.

Tundub, et suurem murrang meie ühiskonna teadvuses toimus aastal 2008, mil korraldati seninägematu üleriigiline talgupäev “Teeme ära!”, mis oli just suunatud Eestimaa looduse puhastamisele sellisest risust. Toona kogunes üle Eesti 50 000 vabatahtlikku, kes korjasid loodusest kokku üle 10 000 tonni prügi.

Inimeste teadlikkuse tõstmine ükskõik mis valdkonnas ei ole lihtne, seda enam, kui nõukaajal keskkonnasäästuga vaid formaalselt tegeldi ning inimestele sisendati teadmist, et loodusest tuleb inimesel võtta, nii palju kui annab.

Seepärast ei olegi probleemi lahendamiseks vaja mitte niivõrd turvakaameraid ja rangeid karistusi, vaid eelkõige inimestes arusaama tekkimist: kõik, mida me teeme omaenda keskkonnale, tuleb meile endile kuhjaga tagasi. Aga sellise arusaama kinnistumine võtab aega.