Selle nädala kolmapäeval hääletas riigikogu seadusemuudatuse vastuvõtmise poolt, mis tagab keskkonnatasude õiglasema jaotumise Ida-Virumaa omavalitsustes ning toob siia tagasi senisest rohkem keskkonnatasusid, mida meie tööstusettevõtted riigile maksavad. Seadusemuudatuse poolt oli 68 saalis olnud riigikogulast, vastu ega erapooletu polnud keegi.

Seadusemuudatus näeb ette omavalitsustele suunatavate keskkonnatasude suurendamist, aga ka seda, et oma osa hakkavad saama omavalitsused, kus põlevkivitööstuse mõjul keskkonda saastatakse. Näiteks teenib Kohtla-Järve sellest seadusemuudatusest tulevikus kopsaka lisa. Ja see on õiglane, sest inimesed, kelle elukeskkonda õlitööstused mõjutavad, peavad saama selle eest hüvitist.

“Nüüd on iseasi see, kuidas hakkavad meie omavalitsused lisaraha kasutama.”

Riigikogu liige Valeri Korb, kes kuulub ka parlamendi keskkonnakomisjoni, ütles enne hääletamist järgmist: “Põlevkivikeemia töötlemisel ja tuha ladestamisel asukoha keskkonnamõju kompenseerimise puudumiste tõttu ei soovi kohalikud omavalitsused oma territooriumil lubada keskkonnamõjuga uute projektide elluviimist. Vastuseisu tõttu on oluliselt raskendatud mõned põlevkivitööstuse arendamisega seotud menetlused, mis on seotud planeerimisega valdkonnas. Sellest sõltub, kas tulevikus võime ehitada tänapäevaseid ja senisest keskkonnahoidlikumaid ettevõtteid, sellest sõltub ka Eesti majandus.”

See on üsna põhjendatud argumentatsioon. Juhtunul on tegelikult suurem tähendus. Meie põlevkivivallad, kes aastakümneid oma virelevate naabrite kõrval heaolus suplesid, elasid kogu selle aja teadmises, et ükskord võtab riik kõik keskkonnatasud omavalitsustelt ära ja hakkab neid siis oma äranägemisel jagama. Nüüd aga anti hoopis juurde ja see on oluline kannapööre keskkonnapoliitika kujundamisel.

Nüüd on iseasi see, kuidas hakkavad meie omavalitsused lisaraha kasutama. Loodetavasti lähtutakse loogikast, et see võiks kuluda eelkõige elukeskkonna paremaks tegemisele.