Kui keegi aitab narkomaanidel, alkohoolikutel või muudel sõltlastel normaalsesse ellu naasta, siis on see kindlasti tänuväärt tegevus. Isegi olenemata sellest, kas see tuleneb ärilistest, usupropagandistlikest või puhtalt õilsatest ja heategevuslikest ajenditest.

Tõsiasi on, et sõltlased on ühiskonnas olemas ja nendega tegelemine on kindlasti kõigile parem kui nende saatuse hooleks jätmine. Lõputult võib vaielda ka selle üle, millised meetodid seejuures tõhusamad ja õigemad on: kas omalaadsete kommuunide loomine, metadooni jagamine, süstlavahetuspunktid või midagi muud.

Küll aga on ilmselge, et ükskõik kuhu mingit sõltlastega tegelevat keskust ka ei kavandata, on ümbruskonna inimeste protest garanteeritud. Ette võetakse kõikvõimalikke samme, et selliseid asutusi oma kodude juurest võimalikult kaugele tõrjuda. Vajalik asi, aga palun kellegi teise tagaõue. Arusaadav ja mõistetav hoiak nii siin Eestis kui ka mujal maailmas, sest kes ikka tahaks oma kodu lähedale ohuallikat.

Sellist stereotüüpi oleks võimalik natukenegi muuta vaid juhul, kui säärased keskused näeksid ka ise vaeva oma maine parandamisega. Selleks on aga vaja neis järgida rohkem kindlaid nõudeid ja usaldusväärseid standardeid. Et sõltlastega tegelevad iga päev tõepoolest tunnustatud asjatundjad: psühholoogid ning tervishoiu- ja sotsiaaltöötajad. Et keskuses oleks turvalisuse huvides tagatud ööpäevaringne valve.

Rehabilitatsioonikeskuste tegevus vajaks täpsemat reguleerimist, sest see tuleks kasuks ka nende usaldusväärsusele.