Eile Tartu ringkonnakohtust tulnud määrus, millega vabastati kohe vahi alt üle poole aasta vangis veetnud Allan Mänd ja Märt Marits, rehabiliteerib veidigi siinse õigussüsteemi kohati üsna arusaamatut käitumist selle kriminaalasja menetlemisel. Sest terve mõistusega inimesel oli üsna kummaline jälgida, kuidas prokuratuur, kohus ja ka justiitsministeerium tegid pingutusi selle nimel, et Mänd ja Marits igal juhul vanglasse jääks. Selle nimel muutsid vanglad lausa oma senist vahi alt vabastamise tähtaja arvutamise praktikat.

Seda kõike saab seletada ainult prokuratuuri sooviga Mänd ja Marits igal juhul süüdi mõista. Selleks saab suurepäraselt kasutada piitsa ja prääniku meetodit ehk siis alternatiivina kinniistumisele kokkuleppemenetlust. Viimane tähendab seda, et süüdistatav tunnistab end süüdi, annab sellekohase allkirja ning kohus kinnitab kokkulepitud karistuse. Prokuratuur saab oma punktid kirja, jääb ära pikk kohtuprotsess, kohtualune saab aga vastutasuks vabadusse, ehkki tunnistatakse süüdi.

Õigussüsteemi selline käitumine võib tunduda küünilisena, kuid mingit muud loogikat on Männi ja Maritsa kinnipidamise soovis kuni tuleva aasta novembrini raske näha. Prokuratuur võib rääkida, et Mänd ja Marits peavad vahi all olema, kuna võivad vabaduses jätkata kuritegude sooritamist. Pigem paistab see survena sundida inimesi end vabaduse nimel süüdi tunnistama. Aga see kriminaalasi on pälvinud nii palju avalikku tähelepanu ja küsimusi, et ka õigussüsteemi enda autoriteedi huvides oleks see kohtulahing tavakorras ja väärikalt maha pidada.