Kohtla-Järve Järve gümnaasiumi staadioni lugu on klassikaline näide selle kohta, kuidas üks suur ja oluline investeering tehakse ära, aga aegsasti ei mõelda läbi, kuidas seda objekti kasutama hakatakse ning millised kulud sellega kaasnevad.

Järve gümnaasiumi direktori Anne Endjärve hirmud on mõistetavad. Tema peab tagama uhiuue staadioni säilimise − kooli eelarves staadioni haldamiseks tal seejuures lisaraha pole ette nähtud. Sellises olukorras ei olegi eriti palju muid valikuid, kui hoida staadioniväravaid pärast kehalise kasvatuse tunde suurema osa ajast lukus.

Ometigi on niigi kasinate sportimisvõimalustega Kohtla-Järve linna jaoks selline olukord priiskamine. See on absurdne, kui uus staadion seisab tühjalt, aga jalgpallurid, kergejõustiklased või tervisesportlased peavad harjutamispaika otsima kusagilt mujalt.

Kohtla-Järve gümnaasiumi staadion pole maailmas sugugi esimene. Need korrad ja reeglid, kuidas sellist sportimisobjekti võimalikult paljudele huvilistele avatuna hoida ning samas tema korrashoidmine tagada, ei vaja leiutamist. Linnavõimudel tuleb lihtsalt need asjad gümnaasiumiga omavahel selgeks rääkida ning rollid ja kohustused ära jagada.

Õigupoolest tulnuks seda teha juba sel ajal, kui staadioni ehitati, et kohe pärast lindilõikamist saanuks staadioni päevagi kaotamata täistuuridel kasutama hakata. Ehituse valmimise venimine andis selleks veel lisaaegagi.

Aga parem hilja kui mitte kunagi ja loodetavasti on kuu aja pärast see probleem mõistlikul moel lahendatud. Staadion on mõeldud kasutamiseks, mitte läbi aia vaatamisväärsuseks.