Põhjarannikus on kirjeldatud eile Viru maakohtus alanud kohtuprotsessi sisu, kus kolme ettevõtjat süüdistatakse omavahel altkäemaksu andmises, võtmises ja vahendamises. Kogu tehingu “maht” on 600 eurot, mis tavainimesele võib tunduda naeruväärsena võrreldes näiteks nende summadega, mis figureerivad Tallinna Sadama altkäemaksu juhtumis või tuvastati Kohtla-Järve linnavõimude korruptsiooniloos. Ent nõustugem, et korruptsioon iseenesest on väga ohtlik nähtus ning seetõttu kahjustab ühiskonda iga korruptiivne samm, sõltumata sellest, kui suur on sellest tulenev materiaalne kahju.

Ja praegusel juhul maksumaksja ju otsest materiaalset kahju ei saanudki, sest süüdistuse järgi susserdasid ettevõtjad omavahel.

Õiguskaitsasutused on viimasel ajal hakanud üha rohkem tähelepanu pöörama korruptsioonile ettevõtluses. Ehk siis sellisele kuriteoliigile, kus ettevõtjad teevad keelatud tehinguid omavahel. Nii on näiteks süüdi mõistetud isikuid, kes on manipuleerinud isikliku omakasu huvides hangetega (suuremad juhtumid on meie maakonnas olnud Eesti Energia süsteemis). Ja see on ainuõige, sest ühiskond on jõudnud arusaamani, et ka ettevõtluses ei ole kõik lubatud ning seal levivad korruptsiooniilmingud kahjustavad vaba konkurentsi.

Kuid täna kajastud juhtum tekitab kindlasti küsitavusi. Kui prokuratuur on siiani kogu aeg julgustanud ettevõtjaid korruptsiooniilmingutest teada andma, siis Alar Sepperni juhtum näib kangesti sõnumitooja hukkamisena ja kindlasti ei tõsta kuriteost teataja vastutusele võtmine riigi usaldust ettevõtjate ega ka tavakodanike silmis.