Lauri Randla: “Ma pole nõuka-nostalgik, aga tegu on mu lapsepõlvemaaga − see on tuttav. Mitmed mu senised filmid on rääkinud N. Liidust, sest seal on story´sid, millest lääne inimesed pole kuulnudki − sestap tasub neid rääkida.”
PEETER LILLEVÄLI 

Praegu oma esimest täispikka mängufilmi “Hüvasti, NSVL” väntav režissöör Lauri Randla on sirgunud kummastavas okupatsiooniaegses Sillamäe linnas, kus toimub osaliselt ka filmi tegevus. Põhjarannik intervjueeris meest filmi kolmandal ja ühtlasi viimasel Sillamäe võttepäeval, et uurida, mis laadi filmimehega on tegu ning kuidas ta oma kunagist kodulinna näeb.

Kuidas kirjeldaksid Sillamäed võttepaigana? 

Kui vaadata, kui hästi linn on konserveerunud, võib siin filmida nii Stalini, Hruštšovi kui ka Brežnevi aega. Siin on kõik nagu filmistuudios kõrvuti − Sillamäest võiks reaalselt teha filmistuudio. Kohalikud inimesed, tundub, on sellega väga rahul, et kõik on konserveeritud − mul on tunne, et erilisi muutusi nad ei oota.

Kui Imbi Paju nägi Põhjarannikus ilmunud loo “Sillamäel algavad humoorika mängufilmi “Hüvasti, NSVL” võtted” pealkirja ja fotosid pioneerikaelarätiga poisist, ironiseeris ta: “No just − muudame koputajate riigi huumoriks!” Kuidas sa teda lohutaksid?

Kas ta kardab, et nõukogude võim tuleb nüüd tagasi? Mul endalgi on repressioonide teema veres − nagu Imbi Pajul −, sest mu vanaema on ingerlane, kes elas Leningradi lähistel. Esmalt taheti ta venelaste poolt vägisi venelaseks teha. Siis tulid sakslased, kes proovisid temast sakslast teha, aga leidsid, et sakslast temast ei saa, ja saatsid ta orjatööle Auschwitzi. Pärast seda läks ta Soome, aga soomlased lennutasid ta N. Liitu tagasi. Nõnda eksiski mu vanaema siia, st Sillamäele. Saan aru, et repressioonid võivad olla valus teema, aga just praegu kirjutan oma vanaema teekonnast TV-seriaali ja võin öelda, et ses seriaalis ei jää ühestki represseerijast head pilti − ei sakslastest, soomlastest ega venelastest. Kõigil on enda patud südamel.

Sinugi käest võib küsida identiteedi kohta. Kelle filmiga on “Hüvasti, NSVL” näol tegu − kui räägime n-ö lippudest?

Ütleks, et film on tehtud ingerlaste vaatepunktist. Nii kui lapsena Sillamäele kolisin, tehti mulle selgeks, et olen erisugune. Venelastele olin “kuraat”, aga eestlastele “venku”. Hiljem, kui N. Liitu enam polnud, läksin Soome ning mul pole erilist rahvuslikku identiteeti ja ma ei mõistagi seda eriti, sest räägin nelja keelt, olen neljast eri kultuurist. Kui olin esimest päeva Soomes, esitlesin ennast: “Lauri − homo soveticus.” Mu vanaema proovis mind kasvatada, aga ma sain peksa ja mulle öeldi: “Sa oled ainult homo!” See tegi mu identiteedi palju selgemaks. (Naerab.)

Kui kirjutasin esimest korda praegu vändatavast filmist lugu, sain teada, et oled juba oma tudengipõlve filmidega kogunud igavese portsu auhindu. Kuidas sul on õnnestunud juba oma lühifilmidega ennast kehtestada?

Auhinnad auhindadeks, aga see aitab filmi rahastada − see on käegakatsutav tulu. Juba enne filmikooli olin teinud seitse lühifilmi, mida IMDbs muidugi pole, sest nad on koledad. Aga 2008. aastal astusin Aalto ülikooli ELO filmikooli ja filmitegijaks saamine võttis peaaegu kümme aastat aega − ehkki veelgi ei tahaks öelda, et olen “valmis”. Koolis olin seitse ja pool aastat, sest filmi “Mausoleum” rahastamine venis ning ma pidin pöidlaid keerutades seda ootama.

Eestis teame Balti filmi- ja meediakooli (BFM), aga kuidas sa oma alma mater´it iseloomustaksid?

Aaltol, kust tulen, on palju suurem eelarve − ma arvan, et see on suurem kui kõikide Eesti filmide eelarve kokku. Eestis tehakse neli-viis filmi aastas − juubeliaasta puhul on neid olnud muidugi rohkem. Aaltol on väga suur infrastruktuur ja neil on võimalus kutsuda sinna õpetajaid, keda vahest teiste koolide eelarved ei võimaldaks kutsuda. Seal on õpetanud näiteks Lukas Moodysson [Rootsi kirjanik ja režissöör, filmide “Show Me Love (Fucking Åmål)” (1998) ja “Lilya 4-ever” (2002) autor − T.K.].

Kui võtta laiemalt, siis keda sa maailma filmikunstist enda eeskujudena nimetaksid? 

Frank Darabont on üks režissöör, kes mind väga huvitab. Ta tegi näiteks filmid “The Green Mile” ja “The Shawshank Redemption”, mis on väga ikonograafilised ning lookesksed. Mind liigutavad just lood: stsenaarium on kõige A ja O − kui see on kehv, siis ei tee midagi.

Peale režissööriks olemise oled filmi “Hüvasti, NSVL” stsenarist, tegevprodutsent ja helilooja. Kus sa oled kompositsiooni õppinud?

Olen klaverit mänginud 4. eluaastast, hiljem astusin Tallinna konservatooriumi Tartu osakonda ja mängisin klaverit iga päev umbes 19. eluaastani. Siis oli mul tosina aasta pikkune paus, aga juhtus nii, et ma ei saanud filmi “Mausoleum” muusikaks “Mandžuuria sopkadel” õigusi ja pidin tegema kahe tunniga selle heliloo.

Film “Hüvasti, NSVL” on küll Sillamäega seotud − siin toimub viiendikku filmi hõlmav episood ja võtted on siin vaid kolm päeva −, aga kus ülejäänud kaadrid üles võetakse? 

Muu osa filmist toimuks nagu Tallinnas Õismäel, aga me hakkame filmima seda Raplas endises KEKi haldushoones, mis kannab nüüd nime Okta Centrum ja on kui monument nõukogudeaegsele arhitektuurile.

Filmi puhul on väga oluline visuaalne pool ja “Hüvasti, NSVLi” teaser´id meenutasid mulle seriaali “Stranger Things”.

Kui tegin lühifilmi Sillamäest ja käesoleva filmi story´t kirjutasin, “Stranger Thingsi” veel polnud, aga mõningane ühisosa on olemas − kaasa arvatud peategelase kuvand. Vendadel Dufferitel on kõva tase ja seriaali esimene osa on ikka super hea.

Ütlesid ennist, et pole veel Andrei Hvostovi “Sillamäe passiooni” lugenud, aga milline oli sinu Sillamäe? 

Ma sündisin küll Tartus, aga pidin kolima Sillamäele vanavanemate juurde. Esmalt olin siin nelja aasta jooksul − 1981-1985 − iga päev ja hiljem suviti − kuni 1994. aastani. Minu Sillamäe oli väga venelik paik. Siin ma õppisin vene kultuuri ja esimene keel, mida rääkisin, oli vene keel. Eesti keele sain alles Tartusse kolimise järel viie-kuueaastaselt selgeks.

Mulle on Sillamäe kui suvituspaik, kus olen lapsepõlve veetnud − ühes enda ainsa sõbra, krokodill Genaga, keda ka filmis “Hüvasti, NSVL” näeb. Inimestel oli raske aduda, et ma pole eestlane, ja nad ei saanud aru, mida tähendab ingerlane. Tundsin end tõesti pikka aega outsider´ina ja võttis kaua aega, enne kui leidsin sõpru. Sellised on olemas, aga nüüdseks on ka nemad Sillamäelt lahkunud.

Juba rääkisime, et Imbi Pajut häiris sõna “humoorikas” filmi lühitutvustuses. Üldse on kunstiteose puhul sildid kahtlased − need võivad eksitada ja vaatajat vahest mittevajalikult eelhäälestada.

Film räägib elust, tegu on “kõrgendatud realismiga” − lugu jutustatakse lapse vaatepunktist. 10aastane laps armub esimest korda elus ja selle armastusloo ajal ta isegi ei märka, et kogu maailm tema ümber muutub − äkki ongi ta ema teda Soome tassimas. Mul juhtus ühe tüdrukuga nii, et ema oli toonud ühe Barbie nuku ja Gorbatšovi nuku, mis hakkas mängima N. Liidu hümni, kui tema kõhtu vajutada, ja nendest nukkudest lõime uue pere. Nii kui olime oma nukupere valmis saanud, tuli ema teatega, et peame minema Soome ja et N. Liit laguneb. Aitäh selle eest! Jagasime nii, et poole “perest” jätsin tüdrukule ja Gorbatšov tuli koos minuga läände.

Kust leidsid filmi tarvis säravad lapstähed? 

Lapstähtede eest peab tänama Roolituspalvelut, mis on Soome casting´ukeskus ja kes leidis nad umbes saja lapse seast. Meil oli suur mure, kust leida last, kes saaks valdama ingeri keelt. Peaosas oleval Niklas Kouzmitchevil on vene ja soome keele oskus ning selle kaudu saame taasluua ingeri keele versiooni, mida räägiti siin, Sillamäel, sest ümbritsev vene taust mõjutas ka ingeri keelt, seal on palju laensõnu.

Kust leiti massistseenides osalevad kohalikud? 

Tegu on Sillamäe inimestega, kes on väga motiveeritud ja valmis mängima ekstraid. Nende abil ehitame linna elavaks − muidu oleks vaid fassaad.

Kuidas panid kokku filmitiimi? 

Tiimi panin kokku Peeter Urbla abiga. Operaator Elen Lotman sai filmist teada Eesti filmiinstituudi kodulehelt ja tuli minuga tutvuma. Tema on enda rühmast kaasa toonud inimesi. Osa on filmi “Mausoleum” tiimist − näiteks monteerija. Tiim on kokku kuni 100-liikmeline.

Filmi eelarve on ligi 1,5 miljonit − kas seda on vähe või palju? 

Kui me teeksime filmi nüüdisajast, oleks see täitsa okei. Ajastufilmi kohta pole seda üldse palju, aga küll saame hakkama. Kui oleksime filminud kümme aastat varem, oleks ka mujal olnud rohkem N. Liidu moodi paiku, aga Eesti on lühikese ajaga väga kiiresti arenenud. Olen siit riigist olnud 25 aastat eemal − viimased kolm aastat olen siin küll seoses “Mausoleumiga” tihedamini olnud − ja väljastpoolt vaadatuna on riik Soomele peaaegu järele jõudnud.

Palun räägi oma seni enim loorbereid pälvinud filmist “Mausoleum” lähemalt.

“Mausoleum” ei jõudnud käsikirja põhjal soomlastele otsemaid kohale, aga eestlased hoomasid ajaloo tõttu seda kohe. Film sai inspiratsiooni Edvard Radzinski poolt KGB arhiividest kogutud materjalide põhjal kirjutatud raamatus olevast märkusest, et keegi olevat helistanud keset ööd patoloog  Abrikosovile, et kuidagi on kärbes pääsenud Lenini sarkofaagi. Sellest märkusest ehitasin fiktiivse loo. Radzinski tahtis oma märkusega vaid näidata, mil määral inimesed Stalinit kartsid. Kuna eestlased said teemale paremini pihta, otsustasime, et Eesti pool on peaprodutsent ja Soome kaastootja.

Kas tänase võttepäeva ilm rõõmustab või kurvastab sind? 

Ilm pole tore ja see teeb asja raskemaks. Oleks nõukogude aeg, viiks lennukid vihmapilved ära − nagu Moskva olümpiamängude avatseremooniaks.

Tarkovski olevat öelnud, et kella 13-15 tema ei filmiks. 

Mina ei filmiks hommikul, sest siis ma magan. Lähen tavaliselt hommikul kell 4 magama. Olen lugenud, et San Franciscos ei tohi paksud ja koledad inimesed enne kella kuut õhtul õues olla − olen seda reeglit järginud. Ööd on huvitavamad kui päevad. Olen adunud, et vaid 10 protsenti inimkonnast on hommikuinimesed ja kogu maailm liigub nende taktis.

Mida tahad lisada?

Teha täispikaks (“Hüvasti, NSVL” saab olema 90minutiline − T.K.) debüütfilmiks rahvusvahelist koostööd on tore − tavaliselt on debüütfilmid väiksema mastaabiga. Film hõlmab aastaid 1978-1991 ja katab 12-13aastase perioodi Nõukogude ajaloost. Ma pole nõuka-nostalgik, aga tegu on mu lapsepõlvemaaga − see on tuttav. Mitmed mu senised filmid on rääkinud N. Liidust, sest seal on story´sid, millest lääne inimesed pole kuulnudki − sestap tasub neid rääkida. Kui film järgmise aasta oktoobriks valmib, tahaks seda koos kohalikega Sillamäe kultuurikeskuses vaadata.