KOOS SEENETARGAGA METSA: Anneli Bobrov valgustas seenehuvilisi Rannapungerjal ja Jõugal. “Need on söödavad?!? Sure ära!” pööritavad Rannapungerja seeneretkel osalejad silmi, kui giid Anneli Bobrov iseloomustab peletise välimusega kitse-limanutti maitsva söögiseenena.
“Selline kitse-limanutt on erandlik nagu ka hiiglaslik metsšampinjon, mille me hommikul Jõuga kandis leidsime,” ütleb seenetark Anneli Bobrov, lisades, et tavaliselt kumbki nii suureks ei kasva. Aga mõlemad on väga head söögiseened.
Puust ja punaseks
Uurime koos Bobroviga seeneraamatust, milline näeb välja noorem kitse-limanutt: pealt mustjashall, eoslehekesed hästi valged ja harvad. Kui teised limanutid on pealt väga limased, siis see on kuivem ja paksu seenelihaga. “Kindel tunnus on see, et eoslehekesed laskuvad jalale ja vananedes tõmbavad puudutamisel roosaks,” teeb retkejuht puust ja punaseks.
Järgmisena veendume, et ere pilvik lõhnab heeringa järgi − soome keeles kannabki seen heeringapilviku nime. Et heeringas välja nuusutada, tuleb seenejalga vigastada.
Bobrov aitab üksteise järel määrata leide, mis annab edaspidiseks kindluse, kas pista seen korvi või jätta metsa. Näiteks rändab korvi kukeseenesarnane timpnarmik, mis kannab kübara all nimele sobivalt narmaid. Dekoratiivse lillat värvi kübaraga vöödiku jätame aga rahumeeli metsa teistelegi imetlemiseks.
Seeneretke eesmärk polegi täita suuri seenekorve, vaid leida midagi uut ja põnevat, mida pole enne tarbinud.
Rannapungerja seeneretk on Bobrovile pühapäeval juba teine. Hommik algas Jõuga järve ääres, kuhu saabus bussitäis rahvast Jõhvist ja Kohtla-Järvelt. Samal ajal vallutasid narvalased Kotka matkaraja ümbruse. Lõpuks jõudis kõik see mees RMK Kauksi looduskeskuse juurde, kus sai uudistada seenenäitust ja degusteerida praetuna vähem tuntud söögiseeni. Kokku sai traditsioonilisest üritusest osa paarsada seenesõpra.
Avastamisrõõmu jagus ka kogenud korilastele. Näiteks Tooni Roosimägi on kamminud seenemetsi 65 aastat, aga ometi koges üllatusi.
“Lambaseenik on minule suur uudis − meie kandis neid ei ole. Ja see hall on udulehtrik − pidi ka söögiseen olema. Maatäht ei ole söödav, aga vaata, kui kihvt ta on! Ja valge helvell pole ka söödav, aga väga ilus,” tutvustab ta oma korvi sisu, abiks kirjapandud märkmed.
Roosimägi teeb pühapäeval kaasa kaks juhendatud seeneretke ja sõidab edasi maakoju Smolnitsasse, et minna… seenele.
“Smolnitsas on täiesti teistsugused seened kui näiteks Jõugal. Minu kodumetsas on tõmmuriisikad, haavariisikad, kukeseened. Männiriisikaid ja kännuseeni on ka südamest,” pajatab Roosimägi, kes tarvitab seeni igal moel, nii hapendatuna, soolatuna, marineerituna kui ka värskelt praetuna.
Väga hea seeneaasta
Kui seeneretkel näeb ainult selle metsatüübi seeni, siis RMK Kauksi looduskeskuse näitusel on väikesele pinnale kogutud eri elupaikade leiud.
“Seeneaasta on üle Eesti väga hea ja siin kandis keskmisest parem,” kommenteerib loodusmees ja Virumaa seenevanaks ristitud Urmas Kaja.
Samas kui Lääne-Virumaal on praegu puravikke hästi palju, siis Ida-Virumaal jäädi nende leidmisega näituse tarbeks hätta. “Meil on punapuravike rühmast näitusel üksainus palupuravik. Pomerants- ja haavapuravikke me ei kohanudki,” tõdeb Kaja.
See-eest pilvikuid jäi teele otralt ja kõiki ei suutnud spetsialistid äragi määrata. “Pilvikud ongi keeruline perekond ja nende kohta ei ole eriti materjali,” tunnistab Kaja.
Seekordse seenenäituse pärl on lõheroosa lehterüdik, mis on Kaja sõnul Eesti mastaabis väga haruldane, aga Ida-Virumaal leidub teda üsna palju.
Alutaguse matkaklubi juht Ingrid Kuligina täpsustab, et eriti levinud on lehterüdik Aidu karjääris ja seal käidi seda spetsiaalselt näituse jaoks korjamas. “Lehterüdik on söödav, aga ise pole järele proovinud. Söögiks selle korjamist ei soovitata, sest seda on nii vähe.”
Soomustindikut, mis on näitusel lehterüdiku naaber, on aga looduses piisavalt ja jätkub soovijatele ka söömiseks. “Noore ja värskena väga maitsev, mulle meeldib soomustindikust omletti teha,” räägib Kuligina.
Lihtne maitse
Kui Kaja ja Kuligina korjasid näituseseeni, siis RMK loodushoiuosakonna Kirde-Eesti piirkonna juhataja Heinar Juuse varustas söögilauda.
“Meil on tehtud tööjaotus, mina olen põhiliselt korjanud lehter-kukeseeni ning kitsemampleid, mida me inimestele degusteerimiseks pakume. Lehter-kukeseentega on nii, et esimene pool tundi tormad mööda metsi ja mõtled, et üldse seeni ei ole. Võtab aega, kuni silm neid eristama hakkab [lehter-kukeseene kübar varieerub hallikaspruunist tumepruunini − toim.].”
Juuse on õnnega koos, sest saab töö käigus täiendada ka koduseid varusid.
“Enamiku seeni korjangi kas töö asjus matkarajal liikudes või mingi objektiga tutvudes. Lähed küll metsa teisel eesmärgil, aga seened, mis rajal silma jäävad, tood kilekotiga ikkagi ära. Ekstra seenel käime perega paar korda sügise jooksul,” pajatab Juuse, kes hindab kõige rohkem tõmmuriisikaid. “Mustad krustid on kastme sees kõige paremad: krõmpsud ja mõnusad. Korjan ka Eesti rahvusseent männiriisikat.”
Selgub, et sama lihtne maitse on ka Urmas Kajal, kelle puhul võiks eeldada, et rikkalikud teadmised seentest võrduvad keskmisest rikkalikuma seenelauaga. “Mulle meeldivad traditsioonilised seened: kukeseen ja männiriisikas,” avaldab ta.