Täna on 1. aprill, tuntud naljapäev, mil ka Eestis ajalehed traditsiooniliselt nalja viskavad. Ent Põhjaranniku tänane uudis selle kohta, et Allan Mänd ja Märt Marits, keda süüdistatakse korruptsioonikuritegudes, võivad taas trellide taha minna, ei ole aprillinali. Paragrahvikõverikud on selles asjas väändunud nii, et olnud kolm kuud vabaduses, võivad nad taas pokri sattuda põhjendusel, et vabaduses võivad nad sooritada uusi kuritegusid.

Iga normaalne inimene saab aru, et see argument ei tohiks ju enam vett pidada, aga nüüd on tekkinud juurarägastikus harukoht, kus kaine mõistus ja seadusepügal kipuvad lahknema. Ilmselt on selles olukorras kimbatuses ka mitmed juristid, kui neilt küsida, kes ja kuidas peaks säärases olukorras talitama. Et Eesti õigussüsteem ei satuks piinlikku olukorda, kus inimesed pannakse trellide taha põhjendusel, et nad võivad sooritada uusi kuritegusid pärast seda, kui nad on pikemat aega vabaduses olnud kuritegusid sooritamata.

Ent säärane olukord annab prokuratuurile võimaluse Mändi ja Maritsat taas kokkuleppemenetlusse suruda.

Riigi peaprokurör Lavly Lepp andis eile Põhjarannikule intervjuu, kus ta eitas, et uurimisasutused kasutavad inimeste vahistamist relvana, sundimaks neid nõustuma kokkuleppemenetlusega. Mänd ja Marits on mõlemad kinnitanud vastupidist. Igal juhul on olukord mõnetine test meie õigussüsteemile.