Anders Ljunggren. “Koostöö Ida-Virumaaga on meile selles mõttes tähtis, et annab võimaluse jõuda venekeelse elanikkonnani,” ütles Rootsi suursaadik Eestis Anders Ljunggren.
Rootsi saatkond korraldas kolmapäeval koos Ida-Viru maavalitsusega TÜ Narva kolledžis seminari, kus arutati Ida-Virumaa arengut ja seda, kuidas Rootsi saab sellele kaasa aidata. Milles võiks Rootsi ja Ida-Virumaa edasine koostöö eelkõige seisneda?
Näeme võimalust ülikoolide vaheliseks koostööks. Järgmisel nädalal oleme siin tagasi koos eksperdiga, et arutada regionaalse filmitootmise arendamist. Rootsis on näiteid, et regioonid väljaspool pealinna on olnud väga edukad filmitegijate ligimeelitamisel.
Meile on oluline tulla pealinnast välja ja koostöö Ida-Virumaaga on meile selles mõttes tähtis, et annab võimaluse jõuda venekeelse elanikkonnani. Muidu on meil enamasti kontaktid eestlastega.
Rõõmu teeb, et TÜ Narva kolledž alustab rootsi keele kursust, kohe algab Põhjamaade filminädal Ida-Virumaal, võimalik, et koostööd hakkavad tegema Ida-Viru ja Gävleborgi maakond.
Olen väga õnnelik, et Põhjamaade ministrite nõukogu avab Ida-Virumaal jaanuaris oma kontori (Põhjamaade ministrite nõukogu esindus Eestis otsib praegu programmi koordinaatorit − toim.). Loodetavasti on see abiks kõikidele Põhjamaade saatkondadele, nii et saaksime olla aktiivsemad ka kultuurivaldkonnas.
Olete olnud Rootsi suursaadik Eestis kaks aastat. Kas olete käinud Kreenholmi manufaktuuri territooriumil?
Jah, mitu korda.
Ilmselt tajute, et selle sulgemine Rootsi omanike poolt on siiani lahtine haav narvalaste hinges. Aga kas ajalugu võib pöörduda ja Kreenholmist saada Rootsi investorite käe alla taas Narva uhkus? Arendusplaanid on ju muljet avaldavad.
Olen nõus, et seal on peidus väga suured võimalused ja tohutu potentsiaal − asub see ju Peterburi ja Tallinna vahel. Kas ideed saavad teoks? See sõltub muidugi palju sellest, kuidas arenevad tulevikus Euroopa Liidu ja Venemaa vahelised suhted. Ma pole väga optimistlik lühemas perspektiivis − kuni Venemaa ajab praegust poliitikat, ei näe ma suuri muutusi suhetes. Aga pikas perspektiivis usun, et võimalused avanevad taas.
Palju oleneb ka Venemaa majandusest. Kui rubla ja naftahinnad kukuvad, on Kreenholmi arendamise võimalused kindlasti väiksemad.
Venemaa majanduse kukkumise tõttu on Ida-Virumaa kaotanud 40 protsenti idaturistidest ja loomulikult mõeldakse, kellega nad asendada. Kas lootus Rootsi külastajate arvu suurenemisele on realistlik?
Ajalooliselt on Narva ja Rootsi olnud väga seotud − jääb ju Narva tipphetk Rootsi aega. Kõik minuvanused on lugenud Narva lahingust, see võiks olla üks põhjus tulla. Näen suurt potentsiaali ka Narva-Jõesuus, ja sugugi mitte ainult Vene turistide, vaid ka Skandinaavia külastajate jaoks.
Samas võiks kohapeal teha pisiasjades rohkem, et soodustada Skandinaavia turismi. Peatusin Nooruse hotellis, aga seal polnud rahvusvahelisi telekanaleid, näiteks BBC-d. Ja loomulikult on probleem selles, et enamik rootslasi, kes Eestisse tulevad, saabuvad Tallinna kas laeva või lennukiga. Narva on vaja kolm tundi sõita.
Turismiinimesed teavad, et rootslane on väga nõudlik klient. Kas Ida-Virumaal saab piisavalt kvaliteetseid teenuseid?
Ma ei tea Narva kohta, aga Narva-Jõesuus on küll mõned hotellid kindlasti piisavalt head ja hinnad rootslastele väga atraktiivsed. Võib-olla peaks uurima, millised on Skandinaavia turistide ootused.
EASi turismiarenduskeskuse juht Tarmo Mutso ütles eelmisel nädalal Põhjarannikule antud intervjuus, et rootslastega on üks aga − noortele on Eesti tundmatu.
Jah, noorte teadmised võiksid olla palju paremad. Loomulikult teavad rootslased, kus Eesti asub, aga võib-olla pilt Eestist pole nii ajakohane. Siiani tajutakse Eestit kui Nõukogude Liidu endist osa ja see pole kõige parem müügiargument.
Inimesed, kes on Eestis käinud, ja rohkem kui 1000 Rootsi kodanikku, kes siin elavad, loomulikult teavad, et Eesti on moodne, atraktiivne ja paljude võimaluste maa. Arvan, et EASi reklaamikampaania Rootsis annab sellest teada ka neile, kes pole siin käinud.
Kõige rohkem pakub praegu nii Eesti kui Rootsi ühiskonnas kõneainet pagulaste teema. Olete varem öelnud, et Rootsi põgenikepoliitika kujundamisel on suurt rolli mänginud 1943.-1944. aastal Rootsi saabunud Eesti ja eestirootsi põgenikud ning see on ka üks põhjus, miks Rootsi suhtub põgenikesse tänini väga positiivselt. Kas praegune pagulaskriis on suhtumist muutnud?
Tegelikult on viimase arvamusküsitluse järgi toetus isegi kasvanud. Üheks põhjuseks on hukkunud poisi fotod (pildid Türgi rannast leitud väikese poisi surnukehast vapustasid kogu maailma − toim.). Teiseks oli varem paljudel arvamus, et Rootsi on ainus, kes pagulasi vastu võtab. Nüüd kõik teavad, et Saksamaa võtab sel aastal 800 000 pagulast. Meie võtame võib-olla 100 000, mida on meie elanike arvu kohta ka palju, aga see on teinud asja lihtsamaks.
Inimesed saavad ka rohkem aru, et pagulased ei tule meie juurde majanduslike ja sotsiaalsete hüvede pärast. Nad põgenevad oma elu pärast, on kaotanud kõik ja üritavad leida kohta, kus rahus elada. Paljud neist on haritud ja üsna noored. Kui meie integratsioonipoliitika on piisavalt edukas, on see Rootsi majandusele ainult kasulik. Vale on pagulasi näha ainult koormana.
Nii et rootslastel on suurem süda kui eestlastel, kes näevad pagulastes siiski pigem koormat kui rõõmu?
Ma ei arva nii, teades Eesti ajalugu ja 1980. aastatel valitsenud hirmu, et eestlased jäävad Eestis vähemusse.