Mitmed Ida-Viru linnad on saanud viimastel aastatel tänu Euroopa Liidu abirahale kaunimaks teha kesklinna väljakud, kõnniteed ja pargid. Ent selle toreduse kõrval on samas 1940.-1950. aastatel ehitatud närtsinud ilmega hooned − paljude fassaadidel on värv luitunud või osaliselt maha koorunud, justkui oleks neil mingi ekseem kallal.

Enamikus nendes majades asuvad ka korterid ning nende elanikele pole fassaadide ülesvuntsimine jõukohane. Nagu võib lugeda tänase Põhjaranniku loost Kohtla-Järvel Tuuslari tänaval asuvast majast, siis isegi ühe ohtliku  rõdu kordategemiseks on ühistu rahakott liiga kõhn.

Samas oleks oluline ajaloolisi linnasüdameid säilitada, niipalju kui see on veel võimalik. Sajandivahetusel langesid Kohtla-Järve kesklinna hooned niigi ränga vägivalla ohvriks, kui linnavõim lubas kõigil huvilistel raiuda sinna suvaliselt uksi, teha sobimatu kujuga aknaid ja treppe, värvida maju jupikaupa vöödiliseks jne.

Mis võiks olla väljapääs? Linnavõim peaks pingutama selle nimel, et kaasata ajalooliste hoonete korrastamisse abiraha tingimusel, et oma osa panustaksid ka hoonete omanikud ja omavalitsused. Kesklinna hoonete kordategemine tõstaks kinnisvara väärtust ning parandaks linnade välisilmet ja mainet.

Kui Ida-Viru tööstusettevõtted maksavad kõvasti keskkonnamakse, siis oleks loomulik käivitada ka nendest summadest üks alaprogramm, mille toel saaks kaunimaks ja värvilisemaks muuta nende linnade elukeskkonda. Samuti võiksid selle nimel vaeva näha Ida-Virust valitud riigikogu liikmed. Sel juhul oleks neil oma hooaja töö aruandesse ka midagi sisulist kirja panna. Praegu paistavad nad üle Eesti paraku silma vaid sellega, et hoiavad kõrvale küüditamise aastapäeva avalduse poolt hääletamisest, teevad purjuspäi avariisid või liisivad avaliku raha eest abikaasale autot.