Riho Kanguril hakkab rutiinset tööd tehes igav ning siis ta lihtsalt vahetab töökohta.PEETER LILLEVÄLI
Kohtla-Nõmme lastekodu direktor Riho Kangur oli kunagi lootustandev sportlane, ent suurlinna ahvatlused said tippu jõudmisel takistuseks. Ta on töötanud kaevanduses ning tegelnud ka karmi metsaäri ja ehitusega. Veerand sajandit on ta olnud ametis sotsiaalsfääris ning ütleb, et on sealt leidnud oma kutsumuse. 2007. aastast organiseerib ta lastekodude tööd − algul Kohtla-Nõmmel ja seejärel Narva-Jõesuus. Ligi kaks aastat tagasi naasis ta Kohtla-Nõmme lastekodusse ning lubab seal juurutada uue kasvatussüsteemi. Sellest temaga vestlesimegi.
Kuidas teist Kohtla-Nõmme lastekodu direktor sai?
Pärast seda kui mu unistus elukutselise sportlase karjäärist luhtus, töötasin 15 aastat kaevanduses, seejärel remontisin autosid ja ehitasin maju, kuid mingil hetkel tüütas see kõik mind ära. Meenus, et õpetajad ütlesid mulle ikka, et nuppu mul on… 1989. aastal asusin õppima Tihemetsa tehnikumi kaugõppeosakonda mehhanisaatori erialale, kuid ei lõpetanud − lihtsalt igav hakkas. Hiljem rääkis naine mulle augu pähe ning läksime üheskoos Audentesesse juurat õppima. Esimesed kolm aastat õppisingi usinalt, kuid diplomitööd kirjutasin neli korda ümber − väga noriv juhendaja sattus olema. Sellest hoolimata olen ma talle isegi tänulik, sest õppisin nii mõndagi. Seejärel tulid kaks aastat magistrantuuris.
1995. aastal kutsuti mind maavalitsusse ja paluti asuda juhtima projekti “Igale lapsele oma kodu”. See oli sootuks uus suund, kogemusi ei olnud kellelgi ning kõike tuli endal leiutada. Intuitsioon, mõtisklemine, suhtlus − kõik oli seejuures abiks. Sellest asi liikuma hakkaski, hiljem käivitasin rehabilitatsioonikeskuse tööd… Kui mind Rakvere ametikooli psühholoogiat ja juurat õpetama kutsuti, siis ma väga ei imestanudki. Võtsin selle väljakutse vastu: tegelesin kogu suve programmide väljatöötamisega, kogemusi aga omandasin praktikas − terve aasta. Töötasin seal neli aastat ning kolm korda valisid lapsed mind parimaks õpetajaks…
Lastekodusse sattusin ma sama hästi kui juhuslikult. Minu naine töötas Kohtla-Nõmme lasteaias ning konkursist kuulnud, rääkis ta sellest ka mulle. Kirjutasin avalduse ning jõudsin selle juba äragi unustada, kuni kutse sain. Võtsin seda kui uut väljakutset oma elus − ning hakkasin lastekodu direktoriks.
Taas kord uus ja võõras valdkond…
See just köidabki. Nagu spordiski − raskused tõstavad adrenaliini ja karastavad. Kui õpilased mind kolm korda pikalt saatsid, tuli mõelda, kuidas olukorrast välja tulla, kuid asi päädis sellega, et nad tulid ise vabandust paluma. Sellest sai alguse üksteisemõistmine, kuid kontakti loomiseks läks kaks-kolm kuud aega. Näitasin neile, et ma suudan ise ja nõuan ka teistelt. Nii autoriteet ju välja teenitaksegi. Ma pean alati sõna.
Mis on pärast haldusreformi muutunud? Kohtla-Nõmme lastekodu asub nüüd ju Toila valla territooriumil.
Esialgu pole midagi muutunud. Muutused ei käi kiirelt, kuid omavalitsusest sõltub väga palju: me astume samuti majandusturule, igal lastekodul on oma hind ning omavalitsus peab otsustama, milline teenus valida − kas kvaliteetsem või odavam? Kriteeriume võib olla palju, kuid meie püüame võimalikeks muutusteks ette valmistuda ning kavatseme just teenuste kvaliteeti tõsta. Loodan, et selleks ajaks, kui see küsimus päevakorda kerkib, oleme me juba valmis oma tulevikuvisioonist rääkima.
Kui palju teil praegu kasvandikke on?
Nagu ikka: neli peret, milles elab 32 last − täiskomplekt. Ning kahjuks ma ei näe, et nõudlus lastekodukohtade järele lähitulevikus vähenemas oleks.
Mida te teenuste kvaliteedi tõstmise all silmas peate? Elukorralduse parandamist?
Mitte ainult. Selles meil suuri probleeme praegu pole: maja on korras ning kui oma raha millegi tarvis puudu jääb, siis tulevad appi sponsorid. Möödunud aastal leidsid meid üles uued vabatahtlikud ja firmad: helistasid ja küsisid, millega nad aidata saavad. Ütlesin tagasihoidlikult, et näiteks nõudega. Nemad aga tulid kohale ja remontisid katuse ära ning aitasid lahendada ka teisi majandusküsimusi. Olen väga tänulik ka politseinikele − sõbralik ja üksmeelne meeskond Egon Kollo juhtimisel tuli kohale ja lammutas maha vana sara, valmistades ette platsi uue ehitamiseks. Päästeameti töötajad aga kogusid raha uue bussi jaoks − seda on meil väga vaja. Tänu Hannes Pertelile vahetati meil möödunud aasta lõpus välja neli akent − selle kallal nägid vaeva OÜ EcoPood, OÜ Katevara ja OÜ Vamerin töötajad. Tänu Gerli Pilli püüdlustele aga on lastekodus ilusad köögigarnituurid.
Neid, kes meid abistavad, võin üles lugeda kaua − suur tänu neile kõigile! Tänu heade inimeste toetusele tulime toime ka eelarveraskustega, mis meil olid, kui ma siia tagasi tulin.
Millised on lähituleviku plaanid?
Mulle ei meeldi, et Eestis jätkub lastekodude üleminek perekodude süsteemile. Lähtudes oma aastatepikkusest kogemusest, ei näe ma sel ideel tulevikku ning tahan oma seisukoha õigsust tegudes tõestada. Ma küll ei välista täielikult SOS-lastekülade loomist, kuid tahan näidata, et need ei sobi igaühele. Ja kust leidagi nii palju inimesi, kes tahavad ja suudavad töötada graafiku järgi 24 tundi ööpäevas, olgu või kõrge palga eest? Perekodude emadel ei pruugi kõigile ka tähelepanu jaguda. See on ju vägivald inimhinge kallal…
Kas sellepärast lahkusitegi Narva-Jõesuust, kuhu teid kutsuti SOS-lasteküla rajamist lõpetama?
Mitte ainult sellepärast. Meil oli omavalitsusega lahkarvamusi, meil ei õnnestunud mõningates küsimustes mitte kuidagi üksteisemõistmist saavutada. Ning kui olukord pingeliseks läks, ei tahtnud ma konflikti astuda ja läksin ise ära.
Kohtla-Nõmmel tekkinud vaba ametikoht tuli siis just õigel ajal?
See ei tulnud kohe, vaid umbes poolteist aastat hiljem, 2015. aastal. Ning taas läbisin konkursi. Esitasin avalduse, kuid mitte ainult sellepärast, et tööd otsisin − nägin, et siin on taas, millega tegelda. Mul on selline loomus − ma ei suuda kaua aega ühe koha peal istuda. Kui tunnen, et olen kõik endast andnud ning ei suuda enam midagi edasi arendada ega arene ka ise, siis kaotan asja vastu huvi ja kaob stiimul. Just sellepärast lahkusin Rakvere ametikoolist − töötasin seal kolm aastat ning kõik muutus rutiinseks. Kohtla-Nõmme lastekodust sai mulle uus väljakutse, võtsin selle vastu ning usun, et olen nii mõndagi saavutanud.
Nüüd lahendan uusi ülesandeid ning olen valmis selle etapi lõpuni viima. Siin on, mille üle mõelda. Pealegi, mis seal ikka salata − ega meist keegi nooremaks jää ning varem või hiljem tuleb juhtimisohjad kellelegi teisele üle anda. Seepärast tahaksin kasvatada endale asendaja, et aastatega loodu ei häviks, vaid kestaks ja areneks. 2011. aastal Narva-Jõesuusse ära minnes jätsin ma endast maha toimiva süsteemi ning imestasin hiljem, kuidas selline ladusalt töötanud meeskond laiali lagunes. Kuid ma ei karda kõike nullist alustada ning mõtlesin, et mis siis ikka − kui nii, siis on taas, mille üle pead murda: ravime terveks, tõstame jalule ja liigume edasi.
Milline on praegu tähtsaim ülesanne?
Restruktureerimine. Edu saavutamisel on väga oluline hästi toimiv meeskond − progress leiab aset siis, kui inimestel silmad säravad. Kui kõik on muutunud rutiiniks ja sära silmis on kustunud, mis ideid siis oodata ongi? Kõik me väsime, saame vanemaks, ent kui märkad, et midagi jääb puudu, siis tuleb süsteemi muuta. Näen, et praegu on kasvatajad väga koormatud. Tuleb nende ülesandeid lihtsustada, et ühed saaksid tegelda õpetamise ja kasvatamisega, teised aga teenindamise ja koristamisega. Tahan katsetada just sellist lähenemist. Koosseisu restruktureerimine on alati keeruline ja valulik küsimus. Ma pole kindel, kas sellest midagi välja tuleb, kuid loodan ikka. Kui midagi ei tee, siis ei saagi ju teada. Tuleb proovida.
Olen veendunud, et tuleb leida repetiitorid, et aidata lastel teadmistesse tekkinud lüngad täita. Meil on selliste probleemidega kasvandikke: juba enne meie juurde tulemist jätsid nad tunde vahele ja jäid programmist maha. Tuleb leida võimalused nende järeleaitamiseks.
Veel üks kavas olev eksperiment on töö lastevanematega, sest kaugeltki mitte kõik meie kasvandikud ei ole orvud. Tahaks väga, et vähemalt mõni meie kasvandik oma pere juurde naaseks. Potentsiaali selleks on, ent mitte kõik vanemad ei tea, mida tähendab perekond, neil puuduvad oskused ja vilumused, nad ei tunneta vastutust… Muidugi on see pikaajaline protsess ja võib võtta rohkemgi kui aasta, kuid proovida tasub.
Millal see võiks teoks saada?
Juba teeme selleks ettevalmistusi ning loodan, et uueks õppeaastaks tuleme välja uute ettepanekutega. Ent palju sõltub sellest, kuidas omavalitsused meid toetama hakkavad ja kui palju nad on valmis teenuse eest maksma.
Kas põlvkondade vahetudes muutuvad ka laste huvid?
Oma elukogemuse põhjal võin öelda, et meie ajal oli rohi rohelisem ja talv lumisem. Kui aga tõsiselt rääkida, siis mulle tundub, et minu esimene kasvandike põlvkond oli elavam, elurõõmsam. Nad saatsid pidevalt midagi korda ning ma ei teadnud kunagi, mis mind hommikul ees ootab või mis juhtuma hakkab. Kõike on ette tulnud, kuid meil on kuidagi õnnestunud kokkuleppele jõuda isegi potentsiaalsete huligaanidega − kui nad midagi lubasid, siis oma lubadust nad ka täitsid. Selliste lastega ühist keelt leida ma oskan − ma ei unusta kunagi, et olen ka ise noor olnud, ning seepärast pigistan üleastumiste peale silma kinni, kui need just lubatu piire ei ületa.
Praegu on meil juba kolmas lend ning mulle tundub, et need lapsed on rahulikumad selles mõttes, et nad ei taha midagi teha. Nendega on sageli raskemgi. Kuid olen veendunud: igal põlvkonnal on oma eripärad ning meie, täiskasvanud, peame püüdma nendega ühte sammu astuda, peame neilt õppima. Kuidas siis muidu? Me ei saa põlvkonda muuta, see muudab meid, ning kui me midagi saavutada tahame, siis tuleb otsida uusi lähenemisi. Nii ma siis otsingi.
Milliste saavutuste üle lastekodu direktorina uhke võite olla?
Ilmselt meie esimese lennu üle. Ideaalseid lapsi ei ole olemas, kuid kõik nad lõpetasid kooli, omandasid hariduse ja eriala, 85 protsenti neist sai jalad alla ja lõi pere − ning see ongi minule peamine. Teise lennuga on kõik samuti hästi, mõningate praeguste kasvandike pärast aga olen mures. Tänavu lahkub meie lastekodust kuus noort ning neist kahe saatus teeb mind üsnagi murelikuks − nad ei taha midagi ega mõista, et hädavajalik on omandada mingisugunegi eriala. Ning seegi räägib sellest, et midagi tuleb radikaalselt muuta.
Kas te lastekodust lahkunud noortega suhtlete?
Muidugi. Alguses käivad paljud neist sageli külas, toovad jõuludeks kinke, saame tänaval kokku. Olen õnnelik, kui kõik on hästi.
Minu teada on Kohtla-Nõmme lastekodu Eestis ainus, kes tagab oma kasvandikele elamispinna ja aitab neil end uues elukohas ka sisse seada…
Nii ongi. Kahele meie tänavusele lõpetajale on korterid juba olemas, veel kaks korterit eraldas Kohtla-Nõmme omavalitsus, kahe puhul aga on küsimus esialgu lahtine. Seaduse järgi on see omavalitsuste mure, kuhu nad oma lapsed elama paigutavad, kuid süda tilgub verd, kui lastesse nii palju panustad, nemad aga peavad elama minema mingisse lutikapessa… Peres anname me oma lastele ju esimese, teise ja ka kolmanda võimaluse, et nad jalule saaks ja õige tee leiaks. Lastekodude kasvandikele aga antakse sageli elamiskõlbmatu korter või ühiselamutuba, kus elavad joodikud ja narkomaanid. Nii naasevad nad paratamatult selle juurde, kust nad kunagi lahkusid.
Lastekodust lahkumine on alati väga valulik protsess. Seepärast lõime mõned aastad tagasi sellise äri: ostame kortereid, remondime need ära, vahel kingivad neid inimesed. Väga suureks abiks on Kohtla-Järve Lions-klubi: heategevusüritustel kogutud raha eest ostavad “lõvid” mööblit, kodumasinaid. Kuid meie lapsed teavad: selleks, et midagi saada, tuleb ka anda. Nad peavad ka ise pingutama: tööd tegema, oma korteri eest hoolt kandma jne. Hoiame neil silma peal, abistame ja anname nõu ning kui näeme, et nad püüavad, on õppinud iseseisvalt elama ja suhtuvad oma eluasemesse vastutustundlikult, siis saavad nad selle enda omandusse.
Kas vahel on ka teisiti?
Kahjuks on ka selliseid näiteid.
Võib-olla aitaks probleemi lahendada lastekodukasvandikele ühiselamu rajamine?
See, kui nad ühes kohas koos elaksid, poleks otstarbekas ja mõistlik. Nad peavad sotsialiseeruma, täiskasvanuks saama ja ühiskonda sulanduma. Kuid seda ei juhtu, kui nende suhtlusringkond ei muutu. Aga nendele täiskasvanuks saanud lastekodulastele, kes oma terviseseisundi tõttu hooldust vajavad, püüame keskuse luua küll. Kaks-kolm sellist noort leidub igas lastekodus ning sellise maja vajadusest räägitakse juba ammu. On lootust, et suudame selle Kohtla-Järvel avada − juba on olemas potentsiaalne rendileandja, kes on nõus meiega lepingu sõlmima. Praegu arutame detaile, seepärast on sellest konkreetselt veel vara rääkida.
Kas teil puhkuseks ka aega jääb?
Ikka jääb. Oma vaba aega veedan sporti tehes. Nooruspõlvest peale tegelen kümnevõistlusega ning siiamaani mängin ka korvpalli − juba 47 aastat! Muidugi on see praegu lihtsalt hobi, käin Vokas trennis ja võtan isegi võistlustest osa − esindan Rakvere veteranide koondist.