Praegu Narva linnuse hoovis elutsev Lenin näitab mõnele siiani suunda. Põhjarannik avaldab täies mahus legendaarse Ida-Viru korrespondendi Ahto Siia (5. aprill 1939 – 22. juuli 2003) reportaaži Narva muuseumi ümber toimuvast, mis ilmus 1991. aasta 28. juunil kultuurilehes Sirp ja näitab, et… enam kui veerandi sajandi jooksul pole suurt midagi muutunud – kui mitte pidada muutuseks seda, et reportaaži üks peategelasi Eldar Efendijev tundub olevat nüüd teispool rindejoont.
Eriti sümboolne oleks allaandmine praegu, ajal, mil räägitakse valjuhäälselt sellest, kui tähtis on Narva ja toonitatakse, et tegu on osaga Eestist. Me küll rajame Narva sisekaitseakadeemia kolledži, kolime siia MISA (Integratsiooni ja Migratsiooni Sihtasutus) ja teeme Vaba Lava, kuid paralleelselt loobume kohalikust muuseumist, mis annab iga-aastaselt välja eestikeelseid toimetisi ja raamatuid, korraldab konverentse ning suhtleb tihedalt ka teiste Eesti muuseumidega. Kas Narva Muuseum maamärgina jääb peagi pelgalt ajalukku? Kas riik seisab Narva Muuseumi eest, nagu seisis 26 aastat tagasi, või annab alla ja selle päevad eesti muuseumina on läbi? (PR)
“On jaanipäev, uue Eesti Vabariigi uus riigipüha. Mõtlesin oma silmaga üle vaadata, kas tõesti on veel kinni pitseeritud Narva Linnamuuseumi tööruumid, seda juba kümnendat päeva. Ja ongi… Narva linnapea Vladimir Mižui on öelnud, et tema paneb kogu oma võimutäiuse mängu, aga muuseumi direktor Eldar Efendijevi võtab ta kohalt maha. Olevat nagu kont kurgus. Hermanni kindluses, linnamuuseumis ja kunstigaleriis ringi käies aga ei jää märkamata see hüppeline areng , mis siin viimastel aastatel on toimunud. Sellest peaks tunnistust andma ka direktori kinnipitseeritud kabinetiukse kõrval rippuv dokument, kus Linnamuuseumi direktorit õnnitletakse Rahvusvahelise Muuseumide Nõukokku (ICOM) vastuvõtmise puhul.
Kunstigalerii juhataja Karin Taidre: “Möödunud aastal tutvus meie muuseumi tööga hoolikalt Rootsi Kuningliku Armeemuuseumi kuraator Ulf Göran Hjorth-Andersen ja tegi raporti ICOM-ile. Hiljaaegu siin viibinud N. Liidu Muuseumitöötajate Täiendusinstituudi esindus soovitas meid kõigile n.-ö. õppebaasiks. N. Liidu Kultuurifondi esimees akadeemik Dmitri Lihhatšov leidis samuti, et muuseum vääriks linnastaatuse asendamist riiklikuga. Juuni algul oligi EV Kultuuriministeerium otsustanud seda teha. Riiklik staatus annaks meile uue perspektiivi, võimaluse rahvusvahelisi näitusi korraldada jne. Hiljaaegu oli vaja garanteerida 300 000 dollariga ühte sellist näitust. Narva linnal seda võimalust polnud, abi saime EV-lt.
Muidugi oli Narva linnavõimude reaktsioon traditsiooniliselt eitav ja raevukas. Resoluutne ei EV-le allumisele – ainult seda külge näevad nemad riiklikus staatuses. Kähku komplekteeriti komisjon, kuhu kuulub vaid üks aastase muuseumitöö kogemusega inimene. Alustati pitseerimisega – direktori kabinet, raamatupidamine, fondihoidlad. Politseiniku juhtimisel tuldi suure seltskonnaga ka kunstigaleriisse. Kolmapäeval, 19. juunil viisime läbi kindluselossi, kontori, kunstigalerii töötajate ühiskoosoleku. Protestisime selle omavoli vastu mitme kirjaga võimuorganitele, delegeerisime kaks esindajat linnavolikogu istungile. Meile vastatud pole, esindajaile sõna ei antud. EV Kultuuriministeeriumi faksile (19. VI 1991), millega paluti muuseumi töö blokeerimine lõpetada, tööruumide uksed lahti pitseerida ja kus avaldati pahameelt kultuuriasutuse pretsedenditu terroriseerimise puhul, pole samuti reageeritud.
Eldar Efendijev on direktorina andnud igale töötajale loominguvabaduse, hoiab kinni igast helgemast peast. Linnavalitsus aga väidab olevat hulga kaebusi direktori peale. Koosolek nõudis, et need kaebekirjad esitataks töökollektiivile arutamiseks. Ühe kirja, mille koopia oli saadetud ka kultuurtöötajate ametiühingu linnakomiteele, arutasime läbi – direktor ei kooskõlastavat, ei koostavat eelarvet, Taidre ei saavat hakkama… Olgu minuga kuidas on, aga direktor püüab muuseumitöösse kõigiti elu ja hoogu sisse puhuda. Üleminek osalisele isemajandamisele – kohvik, ruumide väljaüürimine, näitusmüügid. Linnavõimud võtsid möödunud aastal 200 000 rubla eelarvest vähemaks, tänavu eraldati esimesed summad alles 17. juunil, n.-ö. terroriseerimise kompensatsiooniks.
Selle kaebuse oli esitanud muuseumi materiaal-tehnilise varustamissektori juhataja Galina Rostovtseva. See nomenklatuuritöötaja pidas meil paralleelselt ka komparteirakukese sekretäri kohta ja on pidevalt konfliktsituatsioonide genereerijaks. Nüüd oli ta sattunud koondamisnimekirja, eks sellest siis ka kaebekiri.”
Eldar Efendijev on just komparteile olnud pinnuks silmas juba kolme aasta jagu. Polnud taju ainuüksi Rahvarinde üheks algatajaks, ta andis rondeelitorni kaminaruumi koguni rindelaste koosolekute pidamiseks. Häbematuse tipuks oli samas ruumis Eesti Kongressi valimiste läbiviimise lubamine.
Narva Linnamuuseumi peavarahoidja Aili Vester: “Galina Rostovtseva kaebus on “kollektiivi nimel”, ehkki peale tema on veel vaid paar allkirja. Olen tundnud Efendijevit muuseumitööl 13 aastat, direktoriks sai ta 1979. Efendijev on alati püüdnud uuendusi teha, nõukogude inimene aga ei salli ju näiteks, kui erineva töö eest erinevat tasu saadakse. Loeb ainult amet! Nüüd on see komisjon kinni pitseerinud ka fondihoidlad, neis ruumides on aga vaja kus kütta, kus tuulutada. Pole neil kahju isegi armeekindral Ivan Fedjuninski sinelist, mida tuulutama peaks. Komisjoni on konsultantideks kutsutud kaks Leningradi muuseumitöötajat, ei kedagi Tartust ega Tallinnast. Ometi on muuseumifondide põhiraamat eesti keeles vormistatud.”
Eldar Efendijev ( kellel töökabinetti pääs tõkestatud):
“Olen sisuliselt koduarestis, kuna LVK esimees Vladimir Tšuikin andis mulle korralduse Narvast mitte lahkuda. Oma kabinetis, inimeste juuresolekul karjus ta ja põrutas rusikaga vastu lauda. Kaks politseinikku banditismi vastu võitlemise osakonnast käisid mul kodus ja tööl järel. “Lähme autosse, seal räägime. Meil on ettekirjutus teid kohtusse viia.” Kõndisin kohtusse jala, kohtunik ei leidnud mul süüd politsei ees olevat. Linnavõimude provokatsiooni taust on puhtpoliitiline. Nüüd on nad likvideerinud muuseumi arheoloogiaosakonna, mina sain sellest teada aga alles linnalehest. Et nad komisjoni on moodustanud, seda sain teada Tallinnast. Kahjuks pole meil erilisi võimalusi end võimude omavoli eest kaitsta.”
Eesti kultuuri- ja ajaloohuvilistel tasub aga tulla Narva muuseumi ja selle kunstigaleriisse külla. Enne Pariisi tuleks ära käia ka… Narvas, mitte ainuüksi Nuustakul. Narva eestimeelne ühiskond ootab solidaarsust samasuguse põhjendatusega nagu Luhamaa piiripunkti meeskond. Mõlemad on vahel nagu rindel, esialgu lootuses, et peavad vastu niikuinii.
AHTO SIIG
Sirbi toimetuselt: Eesti Valitsuse istungil 26. juunil otsustati, et Narva Linnamuuseumi üleminekut Kultuuriministeeriumi alluvusse uuritakse edasi. Minister Lepo Sumera informeerib olukorrast kolme nädala pärast.
Nagu Narvast täiendavalt helistati, toimub seal juba järgmisel teisipäeval linna volikogu istung, kus tuleb hääletusele muuseumi alluvusküsimus. Narvas tegutsetakse kiiremini!”