Loodetavasti saab Jüri Ratase valitsus  pärast  maaeluministri tagasiastumist keskenduda ambitsioonikate plaanide elluviimisele ega pea  pühenduma Martin Repinski küsimusele.

Repinski loo süžee hakkas üha rohkem võtma selliseid jõnkse, mida isegi andekatel tõsielusarjade stsenaristidel annaks välja mõelda. Üllatustel ei paistnudki enam lõppu tulevat. Kui viimaks tuli ilmsiks ka see, et Repinski on jätnud deklareerimata Narva mõjukalt ärimehelt ja poliitikult ning aastaid õiguskaitseorganite huviorbiidis olnud Aleksei Voronovilt saadud laenu, olnuks tema ametisse jätmine muutnud kogu valitsuse naeruväärseks.

Eesti lühima ministrikarjääriga Repinski kogus mõne nädalaga kõvasti tuntust. Päris huvitav on,  mil moel ja millist sorti poliitiliseks kapitaliks ta selle tulevikku silmas pidades pöörab.  Kui ta toimunust mõistlikud järeldused teeb, siis pole sugugi välistatud, et seekordsed mõned päevad ministrina ei jäägi tema ainsaks tähetunniks Eesti tipp-poliitikas. Igatahes Repinski lahkumisel avalikkusele esitatud avaldus oli märksa väljapeetum ja soliidsem kui tema viimastel päevadel avalikkuse ette jõudnud mõtted.

Samas peaks temaga toimunu olema õppetund ka Eesti poliitikale laiemalt. Samasugusesse olukorda nagu nüüd Jüri Ratas ei taha ilmselt sattuda ükski järgmine peaminister.  Seepärast muutuvad küllap tihedamaks need sõelad, millega ühe või teise tulevase ministri ametisse sobivust hinnatakse, ja eredamaks lambid, millega kandidaatide tausta valgustatakse.