Hüljatud hoonete probleem on Ida-Virumaad − ja mitte ainult Ida-Virumaad − kummitanud juba vähemalt viimased 20 aastat. Tondilosside nimistus on nii endisi tööstushooneid, aga ka kunagisi koole, lasteaedu, karjalautu, klubisid ja muidugi kortermaju. Eks tegureid, mis selle põhjuseks, on erisuguseid, alustades majanduslikest ja lõpetades lihtsalt hoolimatusega, kuid üks on siiski peamine: elanikkonna vähenemine.

Oleme aastaid kajastanud oma lugejatele olukordi, kuidas surevad välja elujõus kortermajad. Klassika on see, et osa korteriomanikke on kadunud ega maksa kommunaalmakse, allesolevad elanikud ei suuda aga maja ülal pidada ning lõpuks lahkuvad nemadki. Õnneks on, kuhu, sest näiteks Kohtla-Järvel on vabu kortereid küll ja hinnad on kohati naeruväärsed.

On arusaadav, et omavalitsus peab tegelema nende tondilossidega, mis tema territooriumil asuvad. Sest lisaks silmariivele on nad ka ohtlikud nii tuleohutuse mõttes kui näiteks laste mägupaikadena. Kuid sama mõistetav on seegi, et omavalitsused, kes peavad mõtlema eelkõige sellele, kuidas remontida ja parandada toimivaid koole, lasteaedu ja hooldekodusid, ei suuda vanu maju omal jõul lammutada. Ei suuda sageli maksta isegi riigi toetuse tingimuseks olevat omaosalust. Prioriteediks on hooned, mis on aktiivses kasutuses, ja see on mõistetav.

Kuigi riigikontroll hurjutab ohtlike hoonete pärast eelkõige omavalitsusi, oleks riigist aus koostada süsteemne kava probleemi lahendamiseks. Sest need tondilossid on suuresti monumendid riiklikule regionaalpoliitikale.