Mida pöörasemaid tuure sisemine ragin Keskerakonnas üles võtab, seda kiirema hooga riigis võimule saamisega oma aktsiaid tuntavalt tõstnud peaministripartei oma tõsiseltvõetavust ise sulatab.

Mida sagedamini Jüri Ratas Keskerakonna ühtsuse tähtsust rõhutab, seda rohkem suuremaid ja väiksemaid omavahel kisklevaid rakukesi seal sees tundub olema. Eilne uudis, et justkui oleks mingi rahukokkuleppe tingimuseks olnud põdura ja kohtu all oleva Edgar Savisaare seadmine Tallinnas valimiste üldnimekirja esinumbriks, liigitub eriti musta huumori hulka. Eriti arvestades, et pole teada, kas ta ise seda soovibki.

Ühelt poolt tahaks Ratase juhitav Keskerakond näidata end muutuva poliitilise jõuna ja sooritada sisemist perestroikat, püüdes heita kõrvale endiste aegade valitsemisstiili. Samas on Keskerakonna varasem edu valimistel mitmetes suurtes linnades tuginenud just sellesama stiili kõige värvikamatele esindajatele eesotsas Savisaare enda ja Yana Toomiga. See näitab, et arvestatavale osale Keskerakonna valijaskonnast meeldib see, mis Jüri Ratasele ja tema praegustele lähematele kaasvõitlejatele pehmelt öeldes eriti ei meeldi.

Ratas on keeruka dilemma ees − tahtes muutusi, tuleb sujuvalt eemalduda endistest häältemagnetitest. Samas kaasneb oht, et koos sellega kaob selja tagant ka suur hulk seniseid valijaid. Kahe heinakuhja vahel lõputult kaua seismine muutub totraks. Ühel hetkel tuleb võtta riske ning otsustada, kellega ja kuidas edasi minna.