Seda, et riik pooldab riigireformi käigus regionaalhaiglate tugipersonalist ligi 160 töötaja koondamist, on valitsusel rahvale keeruline selgitada. Ajal, mil me aina räägime meditsiinitöötajate nappusest, mil rahvastik vananeb ja arstide töökoormus on kõrge, on sellise sammu põhjendatus küll küsitav. Inimesed, kes puutuvad haiglates kokku pikkade ravijärjekordadega, lihtsalt ei mõista seda. Mis sest, et ministeerium kinnitab, et koondamised ei tohi kahjustada ravi kvaliteeti ja arstiabi kättesaadavust.

Juba on tagajalgadel ka mitmed meedikute organisatsioonid, kes väidavad samuti, et haiglates pole nii suured koondamised mõistlikud ega ka võimalikud, samuti on vastu hakanud haiglad.

Jutud, et suurkoondamised haiglates ei mõjuta arstiabi kvaliteeti, ei kõla aga usutavalt. Sama juttu on räägitud nii päästekomandode kui politseinike kokkutõmbamisel. Ometi oleme viimase puhul saanud tulemuse, kus isegi omavalitsused on teinud ühiskirju siseministrile, tõdedes, et politsei kokkutõmbumine on vähendanud turvatunnet piirkondades. Muidugi on selge, et kui väheneb inimeste ehk maksumaksjate hulk, peab ka riik kulutusi koomale tõmbama. Aga see ongi prioriteetide küsimus. Kui kokkuhoidu püütakse teha turvalisuse ja meditsiini arvel, on avalikkusel seda raske toetada, kui kõige selle taustal jookseb ministeeriumis ringi sadu kõrgepalgalisi nõunikke ja muid ametnikke, kelle töö sisu enamikule inimestest erinevalt arstide ja politseinike omast üsna häguseks jääb.