Jõhvi valla Kose küla elanike meeleheitlikust võitlusest põlevkivikarjääri vastu oleme kirjutanud korduvalt. Nii siis, kui selle esimene puhang aastaid tagasi lõkkele lõi, kui mullu, mil kohalikud taas kaevandamisplaanide vastu meelt asusid avaldama. Volikogu kuulas tookord elanikke ja võttis samuti eitava positsiooni. Mullu aasta lõpus aga kogus osa koselastest taas allkirju − nüüd juba väitele, et sooviksid osaleda kaevandamise teemaga tegelevas töögrupis −, kuid volikogu ütles siis: tehke omavahel selgeks, mida te õieti tahate, ja räägime siis.

Nüüd võib öelda, et külaski on sellel teemal erimeelsused üsna teravad. Ühed leiavad, et kaevandaja pakutavad lahendused külale pole muud kui juudaseeklid, teised jällegi, et kui külarahvas ise end protsessist eemale hoiab, ei saa küla oma häält kuuldavaks teha.

Viimasel külakoosolekul selgus aga tõsiasi, et viimase 15 aasta jooksul pole Kosel mingit arengut toimunud, probleeme on küllaga, kuid ainus asi, mis koselasi on koostegevusele ärgitanud, on olnud karjäärivastane protest. Ja kuigi vallavalitsus leiab, et mured, mis koselastel on, saab lahendada omavalitsuse tasandil, on ju läbirääkimised kaevandajaga samuti üks võimalus neile leevendust leida. Sest ega see, et koselased läbirääkimistest distantseeruvad ja vald kaevandamist ei poolda, ei tähenda seda, et seal kaevandama ei hakata. Kui riik leiab, et see on riigi huvides, lubab ta kopa maasselöömist nagunii. Me ei väidaks seda, kui lähiminevikust poleks näiteid võtta.