Anatoli Nikolajev pidi 20 aastat trellide taga istuma ja president andis talle nüüd armu, ilma et süüdimõistetu oleks süüd tunnistanud. Foto on illustratiivne.
MATTI KÄMÄRÄ 

President Kersti Kaljulaid andis esmaspäeval armu kaheldatavate tõendite alusel nelikmõrvas süüdi mõistetud ja eluks ajaks vangi pandud Anatoli Nikolajevile, kes vabanes teisipäeval Tartu vanglast.

Nikolajev oli ainus armuandmist taotlenud kinnipeetav, kellele riigipea oma otsusega armu andis. Nii mitmegi justiitseksperdi hinnangul süütu mees jõudis hiljem suurt kriitikat pälvinud kohtuotsuse alusel trellide taga veeta ligi 20 aastat.

Kirjutas armuandmispalve

Detsembris kirjutas Anatoli Nikolajev armuandmispalves, et elus tuleb vahel teha saatuslikke valikuid. “Normaalne, alalhoidlik inimene valib sellistes olukordades mugavama tee, valib vähem probleeme. Uurijatel oli valik − piinata või mitte piinata Ilja Sjomikut; ähvardada või mitte ähvardada mind ja mu lapsi; lõpetada minu kahtlustamine ja jätta mind rahule − aga see oleks tähendanud, et tuleb hakata otsima tõelist tapjat. Alustada nullist. Nad valisid mugavama tee. Juhtum oli ju vaja lahendada. Kohtunikul oli valik − nõustuda prokuröriga ja mõista mind tõendite puudumise tõttu õigeks −, aga see oleks tähendanud igavest vihavaenu kohalike uurijatega ja mine tea, mida veel. Ka Teil, austatud president, on valik − ja ma täiesti mõistan, et mugavam on jätta mind siia, kus ma olen. Võib-olla on Eesti riik veel liiga noor selliseks raputuseks − selle suure vea tunnistamiseks − ja Teile hakataks esitama ebamugavaid küsimusi,” kirjutas Nikolajev presidendile.

“Võib-olla tekkis Teil küsimus, kas ma olen nende inimeste peale vihane, kes osalesid minu süüdilavastamises? Ehk soovin koguni kellelegi kätte maksta? Kindlasti mitte! Vastupidi! Ma olen kõigile neile inimestele tänulik, sest ainult tänu neile olen ma praegu elus. Olen täiesti veendunud, et mind oleks maha lastud samal päeval või samal nädalal, kui nad oleks mind arestimajast vabastanud või õigeks mõistnud. Sellised olid tookord kirjutamata seadused, ja nagu minu kohtuasjast välja tuleb, ega kirjutatud seadused olnud palju paremad. Nii et jah − ma olen õnnelik ja tänulik, et olen elus,” lisas Nikolajev.

Surra vaba mehena

Samas märkis mees, et ei taha vanglas surra. “Ma ei ole seda ära teeninud. Ma kinnitan Teile, et olen väärt seda, et surra vaba mehena, sest ma ei ole kunagi kedagi tapnud, ma ei kuulu siia ja ma ei vääri seda alandust − surra vanglas. Minu ainus süü oli, et ma ei suutnud, ei osanud tõestada enda süütust, kuigi ma tõesti üritasin.”

Nikolajevi kaasusega aastaid tegelnud kirikuõpetaja Avo Üpruse sõnul on Nikolajev praegu turvalises paigas ja ümbritsetud sõpradest. “Ta vajab aega ja rahu, et harjuda 20 aasta jooksul tundmatuseni muutunud Eestiga. Loodame, et meedia ei asu teda jahtima. Anatoli räägib enda läbielamistest, kui on selleks valmis,” märkis Üprus BNSi teatel.

2000. aasta 31. jaanuaril jättis Viru ringkonnakohus muutmata Nikolajevile Kohtla-Järve linnakohtus nelja inimese tapmise eest määratud eluaegse vanglakaristuse. Sama aasta aprillis jättis otsuse jõusse ka riigikohus.

Nikolajev on hiljem korduvalt kinnitanud, et ta pole kedagi tapnud ning süütõendeid tema vastu tegelikult ei olnud.

Nikolajevi võimalikule süüta süüdimõistmisele viitas Eesti Ekspressi toonane ajakirjanik Janar Filippov 2012. aasta kevadel ilmunud artiklis, milles ajakirjanik jõudis juhtumi materjale uurides järeldusele, et tõenäoliselt istub Nikolajev vangis süütult ehk tema tema süü kohta tõendeid tegelikult pole. “See mees ei tapnud minu ema,” ei uskunud Nikolajevi süüd isegi tema väidetava ohvri tütar.

Praegu kohtute pressiesindajana töötav Filippov ütles Põhjarannikule presidendi otsust kommenteerides, et “mingit pidi on õiglus siiski olemas”. Ta tunnustas president Kersti Kaljulaidi, kes tegi selle teema endale selgeks ja julges teha selle raske otsuse.

Valikute küsimus

“Kogu see sündmuste jada on olnud valikute küsimus. Kõigepealt oli uurijatel valik, kas ehitada kogu süüdistus üles Nikolajevi peale või minna raskemat teed, sest oli selge, et see oli organiseeritud kuritegevuse tellimus, mida oli raskem tõestada, kui riputada süü ühe suvalise “tondi” peale,” rääkis Filippov, lisades, et hiljem oli ka prokuröril valida, kas minna süüdistusega edasi või loobuda süüdistusest. Viimast prokurör ka tegi ning lõpuks oli tema sõnul ka kohtute valida, kas nõustuda prokuröriga või minna süüdistusega edasi.

Nikolajevi advokaat Antti Aasma väljendas Postimehe teatel rahulolu, et presidendi otsusega saabus lõpuks selles küsimuses õigusrahu.

Neli aastat tagasi ütles Aasma Põhjarannikule, kui Viru maakohus keeldus Nikolajevit vabastamast süü tõendamatuse tõttu, et ei välista presidendi poole pöördumist. “Peale selle ei välista ma ka vabariigi presidendi poole armuandmispalvega pöördumist, seda muidugi mitte põhjusel, et Nikolajev oma süüd tunnistaks, vaid selleks, et president saaks teha omapoolse võimaliku õiguspoliitilise otsuse.

Euroopa inimõiguste kohtusse pöördumine tuleb kõne alla viimase võimalusena, kuna loodan, et Eesti riik suudab siiski ise selle kohtusüsteemi suure häbipleki, kus inimene mõisteti ilma tõenditeta süüdi, soliidselt ära lahendada.”

Janar Filippov ütles eile pärastlõunal, et tema teada sõidab Nikolajev parajasti Tallinna suunas, kus talle valmistatakse ette tingimusi igapäevase elu jätkamiseks vabaduses. “Edasi tuleb tal ise teha neid valikuid, mida tema eest seni on tehtud,” sõnas ta.

Süüdistuse järgi tulistas Nikolajev 1998. aasta 19. aprilli õhtul Kohtla-Järvel Põhja allee ühe elamu korteris surnuks Jelena Erlichi (39), Alla Berdikova (36), Andrei Ovtšinnikovi (28) ning viimaseid kuid lapseootel Tatjana Tširkova (25). Järgmisel päeval pidas politsei roimades kahtlustatavana kinni Erlichi elukaaslase Nikolajevi, kes alguses tunnistas tapmised üles.

Hiljem on Nikolajev korduvalt kinnitanud, et võttis süü omaks uurijate survel ning ta pole kedagi tapnud.