Pühapäeval toimuv Keskerakonna kongress tõotab kujuneda Eesti taasiseseisvusaja kõige tulisemaks poliitlahinguks. Edgar Savisaare ja Kadri Simsoni vahelises heitluses Keskerakonna trooni pärast kasutatakse niivõrd julmi võtteid, mida isegi konkureerivate erakondade võistluses parlamendikohtade pärast harva ette tuleb.

Pühapäeval ei maksa populaarsusküsitlused suurt midagi, vaid eelkõige loeb see, kummal kandidaadil on koos oma meeskonnaga õnnestunud kongressisaali kohale korraldada rohkem endale ustavaid delegaate.

Peale ülesköetud põnevuse, kumb võidab, on küllaltki tõenäoline, et mõlemal juhul mõjutab see tuntavalt Eesti poliitikat. Kampaania käigus on üksteise suunas sedavõrd palju õelust külvatud, et raske on ette kujutada, kuidas pärast kõike seda vendade ja õdedena ühises peres jätkata saab. See ei ole ju sport, kus pärast poksimatši kulmud rullis teineteist sõbralikult kaelustatakse. Pigem on oodata järjekordset pereheitmist ja see võib puudutada ka Ida-Viru keskerakondlasi.

Et muutused ei jää tulemata, vihjas neljapäeval juba üsna selgelt Edgar Savisaar, vibutades näppu, et Narva osakonna juhatuses, kes esimesena seadis esimehe kandidaadiks Kadri Simsoni,  on paari kuu pärast juba hoopis teised inimesed.

Suur osa tuntud Ida-Viru keskerakondlastest hoiab küllaltki selgelt Simsoni poole. See on nende poolt julge samm, sest enamiku nende valijatele on kumiiriks Savisaar, aga mitte märksa vähem tuntud Simson. Samas peavad Keskerakonna siinsed juhtfiguurid olema üsna kindlad, et nad ei kaota sellega oma valijaid.

Küllap tuleneb nendegi valik arusaamast, et Savisaar on muutnud kogu Keskerakonna poliitika vaid pealinna võimu kaitsmiseks. Kuidas läheb mujal ja kuidas seal hakkama saadakse,  ei huvita selle kõrval sugugi. Kadri Simsonile näib see vähemasti sõnades korda minevat.