Head uut aastat! Head uut kultuuriaastat! Et see tõstaks jalad maast lahti nagu Kristjan Järvil viimati Jõhvis Eesti riiklikku sümfooniaorkestrit juhatades. 

Kuigi aasta on vahetunud, pole kultuuripäkapikkudel jooksuaeg lõppenud. Nemad jooksevad aasta ringi! Põhjarannik pani üles lõksu ning püüdis neist rammusamad kinni.

Ma igaks juhuks ütlen, et ükski päkapikk, kes lõksu jäi, haiget ei saanud. Nii et ärge muretsege, nad on elu ja tervise juures. Ma puhusin neile peale, tegin kolm hästi pikka paid ja lasin tagasi vabadusse, uusi üritusi korraldama, uutele tegudele.

Mahe trummimäng

Esimene päkapikk, kelle lõks kinni püüdis, oli kohvikupäkapikk Ene Raudar, kes korraldas mullu esimese külakohvikute päeva maakonnas. Ja mitte lihtsalt päeva, vaid maratonpäeva. “Hommikupuder väikeses külas maasikamoosi ja kallistusega. Õhtul laud nagu äke Heleni ja Heidy kohvikus. Staadionil jalgpallilahing Saksa kaitse ja Itaalia rünnakuga. Kirikus kandlemäng ja pisarad. Mõisasaalis viiuli ja vioola tango. Autokastis kauamängiv lõõtsamees. Õhtul suplus peegelsiledas järves. Öösel heinakiipa otsas kuulatud kontsert. Oli see alles päev!” kirjutas Põhjarannik mulle suvel kohvikute päeva kajastades.

Ei tea, kas tänavu ka tuleb − see kohvikute päev? Tuleb, tuleb! Ene ütles, et tuleb.

Tuleb 8. juulil, pihta hakkab trummeldamisega. Nii et mets kajab ja külarahvas närviliselt maast lahti?  Ei, ei, see olevat väga mahe trummeldamine. Ene ütles.

Aga millega päev lõpeb, on praegu veel vara öelda. Elame, näeme.

Mis Enele endale möödunud aasta kultuurisündmustest kõige eredamalt meelde jäi? Nende hulgast, mida ta ise ei korraldanud.

Kõige suurem purakas

Vastus tuli ruttu. “Kõige suurema puraka sain ma Tanel Padar & The Sun’i ja Estonian Dream Big Bandi kontserdilt,” kostab ta. “See oli tõeline energialaks, terve kontserdi aja olid suunurgad ülespoole. Ainuke häda oli selles, et pidi istuma. See oli ikka üsna raske. Miks ei võiks selliste kontsertide ajal toolid välja viia ja lasta rahval karata? Lage saal, las rahvas lustib! Jumala äge oleks.”

Viimati sai Ene sellise laksu kätte − rokkbändi ja orkestri sünergiast − Led R-i ja Narva sümfooniaorkestri kontserdilt. See toimus Narva Aleksandri kirikus, hiljem Jõhvi kontserdimajas.

Jah, seda esinemist Narva kirikus pole võimalik unustada.

Ene meenutab möödunud aastast veel ühte sündmust, Padari kontserdile täielikku vastandit. See toimus naabermaakonnas Miila külas, kus pärimusmuusikud Villu Talsi ja Martin Müller andsid plaadi “Sepa Juliusega jahil” esitluskontserdi. “Lihtne rahvalik muusika väikeses hubases seltsimajas − väga kodune tunne tekkis,” kostab Ene.

Aga vaatame lõksu.

Kaks ühes

Lõks on püüdnud kinni teatripäkapiku Eduard Salmistu, kes lavastas esimest korda Eesti teatri ajaloos maa all, kaevandusmuuseumis.

Ma ei küsi, kas teile see lavastus − “Kaevurite päev” − meeldis. Kohe üldse ei küsi ma teise vaatuse kohta, mis maa alla toimus. Ma tean, mis te vastate, aga fakt jääb faktiks: mitte kunagi varem pole näitlejad mänginud maa all, mitte kunagi varem pole teatripublik, keda Eesti suvelavastused on viinud ka rappa satikaid nuumama ja kuhu tahes, maa all näitemängu vaadanud.

Alati saab teha paremini, seda muidugi.

Tänavu suvel mängitakse “Kaevurite päeva” taas, nii et võimalus kõigile, kes pole Kohtla-Nõmmel asuvat Eesti kaevandusmuuseumi varem külastanud − võimalus kaks ühes: saab maa alla, saab teatrit.

Salmistu enda suurim kultuurielamus eelmisest aastast pärineb maailmakuulsa filmitähe Robert Davi Saku suurhallis antud kontserdilt, kus ta laulis Frank Sinatra laule.

Sinatra on Salmistu lemmik.

Sinatra on väga paljude lemmik. “Paned autos plaadi peale ja mõtled oma töömõtteid,” kirjeldab Samistu, kuidas üks hea asi aitab kaasa teise hea asja sünnile.

Jah, kui nüüd täpne olla, siis see kontsert ei toimunud eelmisel aastal, vaid üle-eelmise lõpus. Aga aeg teadupärast lendab kiiresti ning eksimine sündmustega seotud ajamäärusega on seekord lubatud − pluss-miinus üks kuu.

Nii, kes on lõksus järgmine?

“Nõianeitsi”

Järgmine on tantsupäkapikk Maris Toomel, kes pälvis mullu üle-eestilisel uute rahvatantsude konkursil teise koha − naisrühmadele mõeldud tantsu eest nimega “Nõianeitsi”.

Seda ei juhtu iga päev, et Ida-Virumaal tegutsev tantsuõpetaja looks midagi sellist, mida üle Eesti tantsima hakatakse.

Toomel juhendab Tammiku naisrühma.

Tammiku naisrühm kuulub Eesti naisrühmade tippu. Klass omaette! Mullu tähistas see rühm oma 45. tegevusaastat vahva kontserdiga, pannes seljad kokku Väikeste Lõõtspillide Ühinguga. Naisrühm naisrühmaks, aga kus sa siis meesteta saad!

Mis Marisel endal eelmisest aastast meelde jäi?

Kuulake nüüd hoolega, mida Maris vastab. Eksite, kui arvate, et see oli mõni rahvatantsuüritus. Nii ühekülgne ei saa olla ka oma ala fanaatik.

See oli punkpidu, pidu täis punki!

Vanad head ajad

Nüüd on lugu selline, et punkpeo korraldaja Riia Tallerman on samuti üks neist, kelle Põhjaranniku kultuurilõks kinni püüdis − kui pungipäkapiku.

Nimelt korraldas Riia mullu suvel suvepikniku ürituste sarja, mis tõi kolme nädala jooksul Sondasse nii teatri, muusika kui ka kino. Muusikapiknikul esinesid Lauri Saatpalu ja Peeter Rebane, teatripiknikul mängisid külalised Viljandist, luulepiknik tõi kohale Jürgen Rooste ja perepiknik pani õhtul punkti kontserdiga, mille sarnast pole ammu Ida-Virumaal nähtud. “Kõik vanad punkarid olid lava ees reas,” muheleb Maris. Kuidas sa ei ole, kui vabaõhulaval on Eesti pungi klassikud: Vennaskond ja Velikije Luki!

Äge pidu oli! No oli tõesti! Vanad head ajad tulid meelde.

Aga siiski − mis seob Marist pungiga? Ta pole nii vana, et vanu häid aegu meenutada.

Kuulake nüüd jälle hoolega, mida Eesti rahvatantsu tippklassi kuuluva naisrühma juhendaja vastuseks kostab. “Ma mängisin kooli ajal ühes Kiviõli punkbändis.”

Neljaliikmelises pungipundis oli Maris ainuke tüdruk. Ja see tüdruk mängis basskitarri!

Vot sellised rahvatantsuõpetajad on Ida-Virumaal!

Pärimusmuusik Villu Talsi − Ida-Virumaa poiss − tegi muide sel ajal Kiviõlis samuti punkbändi, nimega Sininepilveke. Tema mängis seal… Ei, ei, ei − ei mingit mandoliini. Ta mängis trummi!

Sininepilveke korraldas isegi noortefestivali − “Püssi punk” − ja Maris esines seal oma bändiga ka.

Vaat siis, kus peituvad nende juured − pärimusmuusiku ja rahvatantsuõpetaja juured. Punkmuusikas!

Aga jah − Riiale pikk-pikk pai selle peo eest.

Solist, istudes või seistes

Kes meil veel lõksu on jäänud?

Üks luulepäkapikk − Virve Osila, kes andis mullu välja kaheköitelise luulekogumiku. Sellest on nii palju räägitud, et siinkohal kogumikust enam mitte üks piuks. Aga mis Virvele möödunud aastast meelde jäi?

Virve mõtleb niipidi ja mõtleb naapidi, aga kuna kogumiku koostamine võttis lõviosa ajast, ei jõudnudki ta eelmisel aastal teiste tehtut kaema. Seda enam, et jätkuvalt tuli endal käia teistele külakosti viimas. Kutsutakse ju, kuidas sa ei lähe.

Sel puhul meenub Virvele üks koomiline seik. Tema ja Kait Tamra olid kutsutud esinema Põlva maakonda Mooste folgikotta. Noored lavapoisid pöördusid Tamra poole küsimusega, kas solist esineb istudes või seistes. Et kas tooli on vaja või mitte.

Mis solist, ei saanud Tamra aru. “Noh, see, kes laulma hakkab,” kostsid poisid, “teie olete ju klaverisaatja.”

Ei hakanud laulma, hoopis luuletusi luges.

Noored poisid, anname andeks. See-eest eluteljel 50. verstapostist kaugemale jõudnud inimesed teadsid täpselt, keda eelmisel aastal Virumaa rahva kolledži loengule kuulama mindi. Tavapärase 30-40 kuulaja asemel tõi Virve esinemine kokku 80 inimest ja − mis Virvet veelgi rohkem hämmastas − suur osa neist olid venelased. Sama suures hämmingus oli ta, kui hallipäiste mäemeeste klubi kutsus ta esinema. Kutsus kui Virumaa südametunnistust.

Mida on ühel luuletajal neile tarkadele meestele öelda, oli Virve ähmi täis.

Mehed kuulasid teda nagu miilinkid!

Piknikupäkapikk, rokipäkapikk ja nukupäkapikk

Põhjaranniku kultuurilõks püüdis kinni veel piknikupäkapiku, rokipäkapiku ja nukupäkapiku.

Kes on nukupäkapikk? Svetlana Vetrova.

Tema tehtud nukkude näitus mullu Jõhvi linnagaleriis võttis hinge kinni.

Tunnistan ausalt, ma olin kuulnud, et Ida-Virumaal on keegi Vetrova, kes teeb nukke ja olevat justkui kuulus mujalgi kui Ida-Virumaal.

Mis saab nukkudes olla nii erilist, mõtlesin ma.

Saab. Vetrova nukud ongi erilised. See on tipptase. Nukukunsti maailma tipptase!

Kui te ei usu, minge vaatama. Kohtla-Järve kultuurikeskuses saab neid veebruarini näha.

Kes on rokipäkapikk?

Vladimir Tšerdakov, Narva bändi AveNue solist.  Kui Narva andis detsembris Otepääle üle talvepealinna tiitli, tähistati seda sündmust ansambli AveNue ja Narva sümfooniaorkestri uue ühise kontserdikavaga. Esimest korda tegi AveNue seda kuus aastat tagasi − astus lavale koos Narva sümfoonikutega. Mullu kontserdil esitatud kava tahavad nad aga ka plaadile salvestada, sel aastal.

Kui see plaat ilmub, haarake selle järele! Tšerdakov on hea, AveNue on hea, Narva sümfoonikud on head. Meie oma sümfoonikud!

Kellele meeldib vene lüüriline rokk, sellele meeldib ka AveNue.

Huvitav, millal Tšerdakov maakonna kultuuripärli tiitli kandidaadiks esitatakse? Ta on selle ammu välja teeninud!

Nii, ja viimane päkapikk − piknikupäkapikk. Piknikupäkapikk on… Jõhvi kontserdimaja direktor Piia Tamm!  Me ei räägi siin ei Jõhvi balletifestivalist ega nendest kümnetest ja kümnetest kontsertidest, mida ühel hooajal Jõhvi kontserdimajas kuulata saab. Me räägime perepiknikust, mis mullu “7 linna muusika” festivalil − pika traditsiooniga festivalil − esimest korda toimus.

Toimus Toilas Oru pargis lageda taeva all. Koos suurte ja väikeste sipsikutega − lastega, kes said esimest korda sellest festivalist osa. “Lastelaulude kavaga “Miki merehädas” esinenud Hanna-Liina Võsa pani kuulama ka need põngerjad, kes muidu pudeliski paigal ei püsi,” kirjutas Põhjarannik pärast kontsertpiknikku.

Pipart neile keelele, kes ütlevad, et Ida-Virumaal midagi ei toimu. Ole vaid mees ja jõua ühelt ürituselt teisele.

Põhjarannik pani kultuurilõksu sahtlisse hoiule, aga aasta lõpus võtab ta sealt välja ning paneb taas püüdma nagu kassi viljasalves.

Head uut aastat! Head uut kultuuriaastat!