Sotsiaalkaitseminister ja IRLi esimees Margus Tsahkna võttis kõva riski lõpetada poliitilise enesetapuga, kui käis välja mõtte, et pensioniiga peaks Eestis tõusma 70. eluaastani. See on võrreldav omal ajal Isamaaliidu juhi Mart Laari poolt 1999. aasta kriisi ajal valimisstuudios otsekoheselt öelduga, et kui riigil napib raha, siis tuleb kärpida ka pensione.

On ootuspärane, et juba esimeste tundide jooksul pärast Tsahkna plaani avalikuks tulekut sattus ta turmtule alla. Muu hulgas ka valitsuspartneri − sotsiaaldemokraatide poolt. Näiteks endine majandusminister Urve Palo võrdles seda ideed surnuks töötamisega. Ründamiseks vajalik argumentide menüü on rikkalik.

Samas oleks siiski oluline tähele panna ka muud selle plaaniga seotut. See on pikaajaline kava. 70aastaselt pensionile jäämine ei rakenduks kahe ega ka kümne aasta pärast, vaid alles 2040. aastal. Kõigi eelduste kohaselt peaks siis ka keskmine eluiga tõusma selleks ajaks praegusest mitmete aastate võrra kõrgemale. Plaan näeb ette ka paindlikumaid pensionile jäämise võimalusi. Muu hulgas on esimese samba pensioni sidumine tööstaaži aastatega teenitud palka arvestamata (mille samuti Tsahkna välja käis)  otsene laen Keskerakonna valimisplatvormist.

Võtmeküsimus on, mil moel kindlustada rahvastiku vananemise olukorras riigipoolne pension praegustele 20-30- ja ka 40aastastele.  Selleks tuleb lahendusi otsida praegu. See on kõigi Eesti suuremate erakondade kohustus,  teades seejuures, et selliseid variante, mis kõigile meeldiks ja populaarsust kasvataks, tegelikult ju pole.