Värskeim leid on mullu detsembris tormiga Kuru rannale paisatud suure lodja jäänused.
KALLE MERILAI 

Mullu detsembris tormituulte järel paljastunud laevavraki jäänused Peipsi järve ääres Kuru kandis ajendasid muinsuskaitseametit rääkima ka varasematest vrakileidudest järve põhjaosas.

Esimene teadaolev vrakileid on juba rohkem kui sajandi vanune.

Nimelt andsid kohalikud kalurid 20. sajandi alguses teada, et Narva jõe väljavoolu lähedalt on leitud keskaegne lodi. Oudovast saadeti üks asja tundev huviline kohapeale uurima, tema suhtles Vasknarvas kohalike kaluritega ja olevat siis arvanud, et tuleb augustis tagasi − parasjagu oli märts −, siis on vesi madalam.

“Kohalikud inimesed aga ilmselt leidsid, et kui selline asjamees juba kord kohale on tulnud, ei saa teda käest lasta, ja organiseerisid vahendid, et ikka kohe uurima saaks hakata,” rääkis muinsuskaitseameti veealuse pärandi vaneminspektor Maili Roio.

Jäässe tehti palju auke, mille kaudu siis vrakki uuriti. Kirjelduste järgi oli vraki peal palju kivikuule; enamik neist vinnati välja, mõõdeti neid − lubjakivist ja graniidist kuulid olid eri suuruses − ning jäeti enamjaolt sinnasamasse jää peale. Peeti tõenäoliseks, et tegemist on 15. – 16. sajandist pärit laevavrakiga.

“Kas see vrakk seal ka praegu alles on, pole teada,” ütles Roio. “Kolm aastat tagasi käis otsinguklubi Kamerad seda seal otsimas, aga ei leidnud midagi.”

Kohalike kalurite jutu järgi olevat mõni aeg tagasi seal kandis veel üks vrakk liiva seest välja puhastunud, aga seda nähtud vaid korraks, enne kui liiv selle taas mattis.

Ilmus ja kadus

1980. aastal anti muinsuskaitsjatele teada Peipsi põhjakaldal Alajõe piirivalvekordoni lähistel märgatud paadivrakist.

“Liiva seest paistis leidja sõnul välja kahest poolest kokkutapitud ühepuupaadi nina,” ütles Maili Roio, et kui muinsuskaitseameti inimesed kohale jõudsid, polnud selles kohas enam midagi näha.

“Sellest on kahju, sest Peipsi järve kohta pole meil ühepuupaatidest väga teada,” tõdes ta. “Laevajäänuseid on Peipsis üldse vähe leitud, aga seda on ka vähe uuritud. Leidude paljastumist mõjutab kindlasti ka see, et järve veetase on muutunud − kunagi oli see madalam.”

Lõhutud suurtükipraam

2015. aastal tõsteti Rannapungerja jõest süvendustööde käigus välja ühe vraki jäänused. Roio arvab, et tõenäoliselt taheti need vanarauaks viia. Õnneks jõudsid muinsuskaitsjad õigel ajal kohale ja ajalugu sai väärtuslikku täiendust.

“Tegemist oli suurtükipraami jäänustega teise maailmasõja ajast; on teada, et pommitamiste tagajärjel sakslaste praamid uppusid. See konkreetne praam, Marine Artillerie Leichter − 30 meetrit pikk ja 7,7 meetrit lai −, uppus 30. augustil 1944. Kahju, et see vrakk süvendamise käigus niimoodi ära lõhuti.”

Vraki jäänused viidi hiljem jõekaldalt minema; kes ja kuhu, pole teada.

Järgnes vrakileid Raadna oja lähedalt: puidust ja suhteliselt väike. Just nii vähe sellest teada ongi.

“Kunagi pole mõtet hakata vrakki liivast välja puhastama, kui pole täpselt teada, mis temaga edasi saab,” märkis Roio.

Kuru vrakil vanust üle sajandi

Mullu paljastas detsembritorm laevajäänused Kuru küla lähedal − suure lodja jäänused olid kaldal rohkem kui kilomeetri pikkusele alale laiali paisatud.

“18 meetri pikkused pardaplangud, neid oli kaks tükki, peale selle põhi koos põhjaplankudega. Tegemist on klinkerplangutusega, mis visuaalselt on väga ilus,” kirjeldas Maili Roio.

Asjatundjate hinnangul oli tegemist kahemastilise lodjaga − palju suuremaga kui praegu Emajõel seilav lodi Jõmmu.

“Lodja ehitamiseks oli kasutatud männipuitu. Võtsime puidust proovid ja tegime dendrokronoloogilise uuringu − Alar Läänelaid Tartu ülikoolist hindas puidudetalide vanust −; tuli välja, et see ehituspuit on langetatud 1907. aastal. Ehitati ilmselt aastal 1908 või 1909,” rääkis Roio.

Lodjavraki vastu tundsid huvi nii Iisaku muuseum kui ka Emajõe Lodjakoda. Iisakus pole kahjuks nii suurte lodjadetailide hoidmiseks-näitamiseks kohta, lodjakojal on aga sobiv ruum olemas. Väiksemad tükid ongi juba Tartusse ära viidud, suuremad ootavad seni veel rannal järeletulijaid. Esialgne plaan need talvel jääd mööda ära viia teoks ei saanud.

“Kui Iisaku muuseumil tekib kunagi võimalus neid detaile eksponeerida, siis tuleb hoiukoht uuesti üle vaadata,” lubas Maili Roio.