"Sain kiiresti aru, et arvutid on minule igavad, sest olen harjunud inimestele silma vaatama," selgitab Viktoria Žitkova, miks ta jättis pooleli infotehnoloogia õpingud ja otsustas sotsiaaltöö kasuks. 

“Üritan küll töö koju minnes maha jätta, aga see pole kunagi õnnestunud,” tõdeb noorte sõltlaste tervenemisele pühendunud Viktoria Žitkova, kelle hääles ei kostu erilist kahetsust. Südamega tehtud töö eest pälvis ta sel nädalal üleriigilise sotsiaaltöötaja tiitli. 

OÜ Corrigo Jõhvi noorukite ravi- ja rehabilitatsioonikeskuses saavad abi sõltuvushäiretega noored üle Eesti. Noorte sõltlastega tegeleb terve spetsialistide meeskond. Sotsiaaltöötaja roll on luua silda kodu, kooli ja sotsiaaltöötajaga sellest linnast või vallast, kust nooruk pärit on. Viktoria on seda teinud üle kolme aasta ning kolleegide sõnul on ta selle töö jaoks justkui loodud.

Sealjuures polnud sotsiaaltöö Viktoria esimene valik. Kõigepealt läks ta hoopis Kohtla-Järve polütehnikumi infotehnoloogiat õppima. “Kindlasti tegin seda ka vanemate mõjul. Nad rääkisid, et sellel tööl on perspektiivi, aga üsna kiiresti sain aru, et see pole minule. Arvutid on minule igavad, olen harjunud inimestele silma vaatama. Lapsest peale olen tahtnud appi minna seal, kus seda vaja on.”

Seega oli järgmine erialavalik − sotsiaaltöö − loomulik samm. Mõdrikul Lääne-Viru rakenduskõrgkoolis tuli õppida eesti keeles, aga see polnud Kohtla-Järvelt pärit neiule ületamatu takistus.

“Loomulikult on kergem emakeeles õppida, aga esimene pool aastat saime süvendatult eesti keelt, mis oli abiks. Leian, et inimene peab valdama vähemalt kolme keelt. Püüan arendada ka oma inglise keele oskust. Ema tegi hiljuti kingituse ja käisin lastega Londonis, kus sain olla ingliskeelses keskkonnas,” rõõmustab Viktoria.

OÜsse Corrigo tuli ta 2008. aastal ja töötas esialgu rehabilitatsiooniosakonnas puuetega inimestega.

“Kui olin lapsehoolduspuhkusel ja andsin märku, et olen tagasi tulemas, pakuti sotsiaaltöötaja kohta noorukite ravi- ja rehabilitatsioonikeskusesse. Sealjuures olin kunagi mõelnud, et ma ei tule siia mitte iialgi. Alustasin ju sotsiaaltööd väga noorena, igasuguste oskuste ja kogemusteta, ainult baasteadmistega. Olen tänulik Tiiule [OÜ Corrigo juhatuse liige Tiiu Sepp − toim.], et ta usaldab noori ja annab neile võimaluse.”

Noorukite ravi- ja rehabilitatsioonikeskusse tulles oli Viktorial juba töökogemus, mis lisas enesekindlust. Noortega töös peab ta kõige olulisemaks seda, et on nende jaoks olemas.

Igal ajal kättesaadav

“Töötan esmaspäevast reedeni, aga pean olema lastele ja nende vanematele kättesaadav ka muul ajal. Noored on hästi erinevad ja sa pead olema nende kõrval, et probleemide korral õigel ajal nõu anda. Sellega annan noorele märku: ma olen siin sinu jaoks!”

Viktoria esimene ülesanne on nõustada vanemaid, aga seda ei saa tema sõnul teha, kui ei tunne noori ja nende vajadusi.

Sealjuures on vanemate ja kodukeskkonna kaasamine üks võtmeküsimus. Keskuse töötajad võivad pingutada ükskõik kui palju, aga kui laps läheb koju tagasi ja vanemad ei ole leidnud endas jõudu midagi muuta, siis allakäik jätkub. Kuna lapsed on kasvanud kodus, kus ei osata last kasvatada, tuleb kasvatada kodu. Ja keskkonda muuta on sotsiaaltöötaja sõnul märksa keerulisem kui last.

“Tahame vanemaid võimalikult palju kaasata, aga paljud käivad tööl ja näiteks Pärnust võtab siiatulek pool päeva aega. Sellepärast korraldame teist aastat perepäevi, mis toimuvad kord kvartalis. Vestleme vanematega ja teeme grupitööd ning lapsed saavad oma vanemate tähelepanu.”

Viktoria sõnul satutakse keskusesse nii asotsiaalsetest kui pealtnäha korralikest kodudest, aga nende ühine joon on see, et laps on sattunud halba seltskonda.

“Probleemid algavad ikkagi perest. Sageli vanemad räägivad, et kõik oli korras, kuni ühel hetkel ei tulnud laps enam koju ja hakkas hulkuma. Vahel süüdistatakse lapse sõpru. Aga millegipärast tekkis lapsel vajadus sellise sõpruskonna järele. Kui laps põgeneb kodust, siis peab selleks mingi põhjus olema,” arutleb Viktoria.

Usalduse võitmine

Keskusse tulles ei taha enamik noortest oma käitumist muuta ja kuna seda ei saa teha vastu nende tahtmist, on suur rõhk motivatsiooni leidmisel ja loomisel. Igaühele koostatakse raviplaan, kus seatakse arengu eesmärgid, mis aitaks nii psüühilisi sõltuvusi kui muid probleeme lahendada.

Tervenemisel kasutatakse palju loovteraapiat, et jõuda noorte mõtete ja tunneteni. Samuti kasutatakse motivatsioonisüsteemi, mis põhineb sellel, et meeskonnal on lastele kindlad ootused, mis on väga täpselt sõnastatud ja mille täitmise eest on võimalik koguda boonuseid. Preemiaks võib olla nii saatjata linnaskäik kui koolivaheajaks kojuminek.

“Algus on raske, sest noored ei usalda meid. Peame iga päev tõestama, et oleme nende jaoks ja tahame neid aidata. Olgugi et keskus on poolkinnine asutus ja enamiku on siia suunanud alaealiste asjade komisjon, ei saa siin kedagi vägisi kinni hoida,” jutustab Viktoria.

Usalduse loomisel on suure tähtsusega päev, kui noor tuleb koos vanematega keskuse ja selle töötajatega tutvuma.

“Räägime, mis abi me saame pakkuda, ja püüame leida kontakti. Üritan olla noorte ja peredega väga aus. Räägin nii, nagu asjad on. Loomulikult ma ei püüa kedagi hirmutada, aga räägin ilustamata, millised on noore valikud. Et kas ta proovib siin elada või kui ta otsustab keskusesse mitte tulla, siis järgmise valesammu puhul ootab teda juba erikool või vangla. Me oleme nagu vahekeskus, kus noorel on veel mingi valik.”

Vahel tuleb noortega rääkida nende enda keeles, teab Viktoria. “Meil on palju spetsialiste, kes on noored, täis jõudu ja tahet midagi muuta. Nad on nõus kulutama oma aega isegi siis, kui ei näe algul perspektiivi. Meil on väga tugev meeskond ja usun, et jagame oma tugevust ka noortega.”

Viktoria kasutab präänikuna tähelepanu. “Kui sa tuled oma vabast ajast ja oled nõus neid ära kuulama, on noored tegelikult väga tänulikud. Räägin kogu aeg, et kuule, me oleme sinuga ju partnerid − mida me siin jagame?  Meil peab olema ühine eesmärk: sina tahad endale kasu saada ja mina tahan ka, et meie koostöö õnnestuks. Paneme oma mõtted ja jõu kokku ning teeme ära! Noored on tegelikult väga targad ja saavad aru.”

Sport viib pinged

Viktoria kiidab oma tagalat, tänu millele saab tööle pühenduda. “Mul on väga hea pere, kes mõistab, et vahel pean minema vabal ajal tööle ja olema nendega, kes seda rohkem vajavad. Ma ei tea, kas õnneks või kahjuks, aga ma ei sea oma peret alati esiplaanile. Kui mind on tööl rohkem vaja, siis olen seal.”

Viktoria peres kasvavad 9aastased tütred ja 4aastane poeg. On teemasid, mida tuleb ühtviisi palju nämmutada nii keskuse kasvandikele kui oma lastele. Üks neist on see, kuidas viia tasakaalu laste lõputud nõudmised ja piiratud majanduslikud võimalused.

“Lapsed on harjunud kõike saama, ilma et nad selleks midagi tegema peaksid. Muudkui anna ja anna. Selle peale ütlen viimasel ajal stopp: meil on pere eelarve ja peame tegema valikuid. Vahel kuulen keskuses pealt, kui keegi helistab oma emale ja teatab, et tal on vaja seda ja toda. Siis küsin, kas ta üldse tundis huvi, on tema emal selleks raha või peab ta võlgu võtma. Samamoodi räägin vanematele: kui laps midagi küsib, siis see ei tähenda, et ta peab selle kohe ja praegu saama.”

Viktoria kinnitab, et inimestega töö on pingeline ja läbipõlemise vastu on kõige parem rohi sport.

“Kui oled kellegi peale solvunud või midagi häirib, siis trenni tehes vabaned negatiivsetest emotsioonidest. Üritan küll mured tööle jätta, aga ma pole sellega veel kordagi hakkama saanud. Sellepärast on minu lemmiktegevused pilates, jõusaal ja jooksmine. Hästi palju on abi ka sellest, et jagame oma muresid teiste meeskonna liikmetega. Meil on usalduslikud suhted ja tekkinud omamoodi sõpruskond.”