See ei ole tühipaljas valge ristkülik. See on Taavi Suisalu heliinstallatsioon. Sellest arusaamiseks tuleb kõigepealt istet võtta. 

Põhjarannik veendus Narva kolledžis avatud näitusel “Refleksioonid: sissevaade/väljavaade. Vol. II”, et moodne kunst nõuab vaatajalt roppu moodi aega ja et mittemidagiütlevast näitusepealkirjast ei tasu lasta end häirida. 

Ainus tuttav nimi minule sel näitusel on Kaido Ole. Tema maal kannab pealkirja “Sotsiaalne vaikelu pimeduses II”.

Vaatan.

Maali.

Töö on pilku püüdev, aga…?

Vaatan veel.

Maalil on… Need on justkui pintslid, kes elavad justkui korteris. Teised pintslid on tihedalt surutud maja all olevale väikesele alusele. Miks need pintslid seal on ja kas nad on üldse pintslid?

Tuleb ikka Olel endal sabast kinni võtta ja paluda seletada.

Ja nii ongi

Tunnistan Olele, et no… vaatasin, et no… mõtlesin.

“Ja mitte midagi ei saanud aru,” noogutab naerusuine Ole mõistvalt.

Suurt mitte jah.

“Need ei ole isegi mitte pintslid, vaid pintslitõmbed,” selgitab ta ning räägib, et plaanis algul teha abstraktset pilti, aga siis juhtus nii, et… “Tegin pintslitõmbed ära ja vaatasin, Jeesus Maria, need on täpselt nagu inimesed!”

Ole naerab, et hakkas kunsti tegema, aga kunst nägi kahtlaselt elu moodi välja. “Situatsioon on selline, et ühed pintslitõmbed on majas sees ja neil on seal hea, teised aga majast väljas ning neil ei ole seal hea. Kunst hakkas nii tugevalt elu meenutama, et edasi jätkasin juba teadlikult, kujutades nii, et vähe sellest, kes on majas sees, neil oleks seal ka soe ja valge.”

Lülitasite elektri ja keskkütte sisse?

Ole naerab. “Jah, neil on hubane, mugav korter ning keskküte töötab. Ja neil on seal privaatne, kõige kõrgemal elaval pintslitõmbel on koguni väga privaatne. Samal ajal need majast väljas olevad pintslitõmbed on kõik väikesesse kasti kokku topitud, neil on seal kitsas ja vastik nagu Auschwitzis. See maja, mille all nad on, vajub neile kindlasti veel pähe ning lömastab nad ära. Selline, natuke anekdootlik lugu, aga elus tihti need asjad just nii ongi.”

Ja nii ongi! Jääb üle lüüa endale laksuga vastu laupa ning imestada, mis mul siin küll arusaamatuks jäi.

Mida hakata peale valge ristkülikuga?

Hästi, aga vastasseinas on üks töö, mis kujutab endast valget ristkülikut. Ja ma olen selle valge ristkülikuga ikka puhta hädas. Kõik me teame Malevitši “Musta ruutu”, täpsemalt “Musta ruutu valgel taustal”, aga mida hakata peale valge ristkülikuga?

Mitte et Malevitši “Musta ruudugagi” oleks midagi tarka peale hakata.

Vaatan.

Valget ristkülikut.

Vaatan veel.

Ja loen, et töö kannab pealkirja “Akende lummuses” ja et tegemist on heliinstallatsiooniga.

Kust ma selle heli siin veel välja pigistan? Võtan Olel taas kord sabast kinni ning palun tal ümber kehastuda näitusekülastajaks. See ei ole tema taies, aga ehk aitab üks kunstnik teise kunstniku tööd mõista?

Ole aitabki. “Kui enne istusin siin − mulle selle töö esteetika väga meeldib −, siis kast hakkas vibreerima ja heli hakkas tulema.”

Kui enne siin istusite? Et see kast valge ristküliku ees polegi niisama, vaid see on istumiseks mõeldud? “Jah, ma ei tea, kus see sensor siin on, aga ta reageerib, kui siin keegi on. Ma hakkasin heli kuulma juba siis, kui töö ees seisin. Aga selleni ma veel ei jõudnud, mis tähendus sel on.”

Aitäh! Abiks seegi.

Evi Pärna töö “Erinevad keeled, üks rahvas” on seega lihtsalt mõistetav.

Lojaalsuse tester

Pärna töö kujutab keelte suudlust. Üks keel on Vene riigilipu värvides, teine keel Eesti riigilipu värvides.

Pärn on Narva kolledžis avatud näituse kuraator.

Näitus kannab pealkirja “Refleksioonid: sissevaade/väljavaade. Vol. II”.

Pärn kui kuraator kirjutab näituse saatesõnas: “Refleksioon (lad k reflexio ehk tagasipöördumine) − see on subjekti tähelepanu pööramine iseendale ning oma teadvusele, sealhulgas oma aktiivsuse tulemustele, aga ka nende ümbermõtestamisele (sünonüümid: eneseanalüüs, enesehinnang, enesevaatlus, eneseteadvus jne). Näitus “Refleksioonid: sissevaade/väljavaade. Vol. II” kutsub vaatajat enese sees läbi elama teiste emotsioone ning laskma endast läbi teise inimese või objekti mõtteid.”

Teate, ärge lugege seda saatesõna, see ajab teid segadusse ning te tunnete ennast lihtsalt lollina.

Vaadake parem Pärna tööd − selle näituse postrit − ja teile on arusaadav kõik, mida selle näitusega tahetakse öelda!

“Parem suudleme kui kakleme,” ütleb Pärn.

Tema töö kõrval on kleepsud − ikka nende suudlevate keeltega. Mullu Narvas toimunud eelarvamusfestivalil esines Pärn performance`iga, kus reklaamis üht toodet ning jagas n-ö tasuta testreid, mis tegevat inimeste elu Eestis paremaks.

Testriks oligi see kleebis suudlevate keeltega, üks venekeelne keel ja teine eestikeelne keel. “Ma nimetasin seda lojaalsuse testriks,” ütleb Pärn.

“Erinevad keeled, üks rahvas” oli postriks ka Linnateatris ilmavalgust näinud lavastusele “Teisest silmapilgust”. Pärn oli selle lavastuse kunstnik. Linnateatri näitlejad koos Vene teatri näitlejatega otsisid lavastuse vormis vastuseid küsimustele: kui kõik vene emakeelega inimesed homme ära sõidaksid, kas siis oleks Eesti parem paik? Kui kõik nad hakkaksid homme rääkima eesti keeles, kas siis oleksid kõik probleemid lahendatud? Kas integratsioon on midagi, mida saab teha ülaltpoolt allapoole?

Oh jah, seda integratsiooni.

Aga Pärnal ootavad trükki minekut veel teistsugusedki keelesuudlused: Kataloonia ja Hispaania lipuga, Ukraina ja Vene lipuga, Palestiina ja Iisraeli lipuga.

Hea leid, mida saab väga paljudes versioonides kasutada.

Lihtne ja lööv.

Aga tagasi valge ristküliku juurde. Mis mõte sel ikkagi on? Saan sabast kinni ka selle autoril, Taavi Suisalul.

Transsi minek, nüüdisvariandis

“Sellest võib mõelda kui helimaalist,” ütleb Suisalu. “Inimesed on ju harjunud galeriis objekte vaatama.”

Selge. Raamitud valge ristkülik on siis selleks, et rahuldada harjumust.

Aga kuidas see helimaal töötab? Pean ma selleks sinna kasti peale istuma?

“Jah, see on koht, kus heli on kõige fokuseeritum. Jääb mulje, et heli tuleb raami seest.”

Valge ristküliku kõrval on seinal labürindikujuliseks keeratud juhe. Mida see veel tähendab? Mis rolli helimaal seal juures mängib? “See on antenn, mis võtab hästi laia vahemikku elektromagnetlainetest, nende vahele jääb hästi palju inimtekkelisi signaale. Need on kõikjal meie ümber, aga me ei taju neid. Siin on nad aga tehtud tajutavaks heli kaudu.”

Ja see antenn püüab siin helisid otse?

“Püüab otse. Siin ei ole midagi eelsalvestatud, kõik, mis tuleb, on reaalajas ja meie ümber,” kinnitab Suisalu ning selgitab lahkelt ka töö mõtet. “Selle töö kontekstis mind huvitas kaasaegne tehnoloogiline transs, see, kuidas oleme tehnoloogia kütkes ja mingis mõttes transis. Mida see tähendab? Tähendab seda, et me meeled on kuskil mujal. Me keha on füüsilises ruumis, aga meeled on läbi tehnoloogia muus keskkonnas. Selle installaltsiooni puhul juhtub sama, kui me vaatame tühja ekraani ja kuuleme helisid, mis sealt tulevad. Mingis mõttes on see meelevaldne hüpe eelajaloolisest praktikast ja transi kasutamisest. Siis kasutati transsi minekuks eripäraste heliomadustega keskkondi, näiteks koopaid, või siis ehitati monoliitseid pühapaikasid, mis rõhutasid teatud helisid, et transsi minek oleks lihtsam. Siin juhtub sama asi läbi tehnoloogiliste vahendite: keha on siin, aga meeled mujal keskkonnas.”

Vaat sulle siis tühipaljast valget ristkülikut!

Mis koht see on?

Viin Suisalu omakorda ühe teise autori töö juurde. Tegemist on Dmitri Gerassimovi digiprindiga, mustvalge fotoga, kus on puud, võsa. Ning maa peale on suurelt kirjutatud “Russia”. Töö kannab pealkirja “Algus siit: 59°26′56.5′N 24°51′18.2′E, Tallinn, Eesti”.

Tallinn… Eesti… Aga miks siia on kirjutatud “Russia”? Mis koht see on? Lasnamäe? Narva?

“Siin on antud koordinaadid, peaks vaatama, mis koht see on,” ütleb Suisalu.

Et peangi oma nutiseadmesse need koordinaadid sisestama?

“Just.”

Ma saan aru, et kontekst on oluline, aga et ma pean selle mõistmiseks hakkama ise kunstisaalis rapsima? Kas tänapäeva kunstnikud tõesti eeldavad, et näitusekülastaja viitsib nii palju jännata? Kui töö esimese viie minutiga ei kõneta, siis… Head aega!

“Kunst eeldabki ka mingisugust panust vaataja poolt,” ütleb Suisalu. “Ei ole päris niimoodi, et kõik antakse kätte. Sel pole mõtet, see oleks meelelahutus. Näitus aga pole meelelahutus, sinna tasub minna värske olemisega ning sooviga midagi uut kogeda ja kaasa mõelda.”

Just niimoodi teebki Evelyn Sepp.

Ideaalne näitusekülastaja

Narvas avatud näitus on olnud väljas ka Tallinnas. Seal jäi see Sepal aga nägemata ning olles nädalavahetusel Ida-Virumaal, ei jätnud ta võimalust kasutamata.

Mäletate ju küll Evelyn Seppa? Endist Kultuurikatla juhatuse liiget ning endist keskerakondlast, kes pärast 2011. aasta riigikogu valimisi avalikult Edgar Savisaare ja tema lähikonnaga vastuollu läks.

Evelyn on ideaalne näitusekülastaja.

Ta paneb ka Narvas kõrvaklapid pähe ning vaatab ära kõik audiovisuaalsed tööd, mis Narva näitusel on. Neid on terve saali jagu.

Ja läheb linnaliini bussiga sõitma, et näha ära Ats Parve avaliku ruumi installatsioon “Camera obscura Narva linnaliinibussis”.

Jah, üks selle näituse töödest asub bussis. Seal on ruum, kus sa näed tagurpidi kõike, mis bussiaknast mööda vilksatab.

See installatsioon sõidab ühel päeval ühte liini, teisel päeval teist. Teavet selle kohta, mis number bussi tuleb camera obscura pärast istuda, saab Pärna sõnul Facebookist ja Narva kolledži kodulehelt.

Mina ei jõudnud tunni ajaga ära vaadata ühtegi videot − neid on terve saalitäis sel näitusel − ega sõida camera obscura´ga varustatud bussis.

See moodne kunst võtab ikka roppu moodi aega, kui süveneda tahad.

“Kaasaegsesse kunsti − sellesse tuleb palju rohkem süveneda,” ütleb Sepp. “See on hästi kontekstipõhine, hästi sotsiaalne. Meile ei ole seda õpetatud. Me oleme harjunud näitusel ära märkima, et see töö meeldib, see on ilus, see ei ole ilus. Aga moodsa kunstiga nii ei saa.”

Ühel ekraanil vilksatavad kaadrid pronkssõduri eemaldamisest. Seda tahaks küll näha. Ja tahaks need koordinaadid ka millalgi sisse lüüa, et Gerassimovi tööd mõista.

Ja bussiga, kus camera obscura sees, tahaks ka sõita.

Kuigi nagu sellel näitusel selgus: sul peab olema roppu moodi aega, et moodsat kunsti vaadata − kõrvade, jalgade, silmadega.

Aga seda aega on, sest näitus jääb Narva kolledžis avatuks oktoobrini.