Alles hiljuti vapustasid kogu Eestit kaks Ida-Virumaal toimunud rasket bussiavariid ning loomulikult alustasid nii politsei, maanteeamet kui laiem avalikkus arutelusid nende põhjuste üle ning selle üle, kas tagajärjed oleksid võinud olla vähem rängad.

Rannapungerjal toimunud avariis hukkunud bussijuhti poleks ilmselt päästnud ka turvavöö, kui libedaga vastutulnud veoki haagis bussi esiosa purustas. Küll aga poleks Puru külas toimunud õnnetuses tõenäoliselt oma kätt kaotanud üks Venemaa kodanikust mees, kui ta olnuks turvavööga kinnitatud.

Eestis on olnud kummaline olukord, kus näiteks sõiduautodes turvavööde kasutamine on täiesti iseenesestmõistetav, bussides on seevastu justkui loomulik, et turvavöö on pigem mingi lisavarustus, mille kasutamine on vabatahtlik.

Tegelikult on autodes turvavöö kasutamise loomulikkus jõudnud meie inimesteni viimase paarikümne aastaga, sest nõukaajal peeti seda asjatuks tüütuseks, mis tõmmati üle rinna, kui korrakaitsjad kusagil passimas. Ja ainult range järelevalve ning trahvimine, aga ka rasked õnnetused on aidanud kaasa olukorra muutumisele.

Viimased bussiõnnetused on olnud ametivõimudele signaaliks, et aeg on panna piir bussides turvavarustuse eiramisele. Sest nagu näitas eilne reid, õnnetustest üksi ei piisa, et panna enamikku inimesi ka bussis oma elule ja tervisele mõtlema. Tarvis on pidevat ja järjekindlat kontrollimist ning vajaduse korral karistamist. Kõik see toimis ju ka jalakäijate harjutamisel kasutada pimedal ajal helkurit.