Haldusreformi tegemine on jõudmas otsustavasse järku ning praegu peaksid käima eriti sisukad ja põhjalikud arutelud ning vaidlused selle üle, kuidas oleks parem edasi minna. Kuid selle kohta liialt palju märke silma ei hakka.

Avalikkuse huvi on kasin ning ametist või saadikustaatusest kohustatud isikud tegelevad sellega samuti erilise kire ja entusiasmita. Ühelt poolt on mõistetav, et kui üks protsess on veninud nii pikaks, nagu haldusreformiga on Eestis läinud, siis tekib sellest paratamatult tüdimus. Samamoodi nagu mõnel väga pikaks veninud tüütuvõitu koosolekul, kus osalejatel on lõpuks suhteliselt ükskõik, milliste otsusteni  jõutakse. Põhiline, et lõpuks midagi ära otsustatakse ja saaks laiali minna teiste toimetuste juurde.

Ometigi ei tohiks haldusreformi finišisirgel teravat meelt ja tähelepanu kaotada. Sellist olukorda on hea ära kasutada neil, kel mõttes eelkõige oma isiklikud võimu- või ärihuvid, aga mitte selle piirkonna edasine käekäik. Praegu tehtavaid valearvestusi on hiljem keeruline parandada.

Seepärast on Põhjaranniku arvates igati asjakohane ergutada nii kohalike volikogude liikmeid kui ka aktiivsemaid linna- ja vallakodanikke ennast veel kokku võtma ning kaasa mõtlema selle üle, millised otsused on haldusreformi käigus nende kodukandi ja selle lähipiirkonna jaoks kõige paremad nii lähemas kui ka kaugemas tulevikus.