Ida-Virumaa suurim vee-ettevõte Järve Biopuhastus tahab uuest aastast oma klientidelt senisest rohkem raha kätte saada. Kuna vett on vaja ja konkureerivaid ettevõtteid sel turul pole, siis ei ole tarbijatel mingit muud võimalust kui selle teadmisega leppida ja mõelda, mille arvelt seda kasvavat kulu katta.

Muidugi ei ole Järve Biopuhastus ei Eestis ega maailmas kaugeltki ainus turuvalitseja, kes hindu tõstab  ja on osav ka põhjenduste esitamisel, nõnda et monopolide tegevust riigi nimel seirav  konkurentsiamet nende soovide rahuldamiseks rohelist tuld näitab. Võimalik, et tarbija taskute sügavamatesse soppidesse sukeldumata polegi võimalik ettevõttel kesta ja veega varustamist jätkata.

Ent siis tulebki otsekoheselt rääkida hinnatõusust. Praegu aga justkui kardetakse seda  lihtsat sõna kasutada. Selle asemel räägitakse avalikkusele hoopis “uutest tariifidest”, “hindade ühtlustamisest”, “referentsrühmadest”, “hinnadiapasoonist” jne. Mõned jultunumad ettevõtted ei pelga hinna tõstmist nimetada ka “hindade korrigeerimiseks tarbijate paindlikuma teenindamise huvides”.

Ükskõik, milliseid vähem või rohkem ebaõnnestunud eufemisme ka ei kasutataks − hinnatõus jääb ikka hinnatõusuks ja tähendab, et kliendilt raputatakse rohkem raha välja. Kuid seda peljatakse tunnistada. Selline käitumine ei sobi aga ettevõttele, kelle osanikeks on kohalikud omavalitsused: Kohtla-Järve, Jõhvi,  Kiviõli ja Lüganuse. Mäletame hästi, et kõigis neis omavalitsustes rääkisid võimule pürgijad kohalike omavalitsuste valimiste eel veesüsteemide rekonstrueerimisest. Õiglane olnuks  selliseid valimislubadusi välja käia koos klausliga “…. ja tõstame vee hinda 20 protsenti”. See teine pool vaikiti aga maha ja nõnda ongi kogu lool kelmitembu maik juures.