Mis tünnilaat see tünnideta oleks? Avinurme tünnilaat on nagu Sirts, kellest Hardi Volmer laulab: “Nii suur, nii kuum!”
Kui sa pole üle kümne aasta Avinurme tünnilaadal käinud nagu mina, siis sa ei jõua kohapeal ära imestada: nii-ii palju müüjaid, nii-ii palju laadalisi! Kust pihta hakata? Ots on, kus kahe euro eest käepael vastu antakse, aga lõppu, seda pole näha!
Omaette linnak
Staadionile sisse seatud laadaplats näeb välja kui linnak, kus on tihedalt müüjatega ääristatud tänavad.
Rahvas kulgeb neil tänavatel nagu rahuliku vooluga mitmeharuline jõgi. Et neid tänavaid ehk harusid ehk müügiridasid on kaheksa, saan sotti alles pärast, koju jõudes, kui löön huvi pärast lahti Avinurme valla kodulehel oleva laada plaani. Mnjah, seda oleks pidanud enne vaatama, et süsteemile pihta saada, mitte tundmatus kohas vette hüpanu abitusega huupi ringi rapsida.
Aga mis siis ikka, sukeldun ühte jõeharusse, eks näis, kuhu see mind välja viib.
Esimene pikem müügilett, mis silma jääb, on pilgeni sokke täis, väga soodsa hinnaga − kolm paari poolteise euro eest. Igal teisel laadal oleks ma selle ostuks vormistanud, aga Avinurme laadalt ihkab hing midagi muud kui sokke. Vähemalt esimese ostuna.
Esimeseks ostuks saab hoopis karbitäis maasikaid. Täpselt see, mis vaja. Ja hind… Seda pean kaks korda vaatama, et uskuma jääda. Kaks eurot kilo! Jõgevamaalt tulnud müüjad räägivad, et kui hommikul oli oht, et marjad jäävad kätte, sest müük ei läinud kohe kuidagi, siis lõunaks valgus laadale kõvasti rahvast juurde ning kastidele tehti ruttu põhi peale.
Saangi endale viimase karbitäie. “Üks põld veel korjamata,” ohkab müüja, et oleks sellist minekut osanud ette näha, oleks selle põllu ka kastides kaasa võtnud.
Maasikamüüjaid on laadal muidugi palju, aga teistel on kilohinnad kõrgemad, alates kolmest ja poolest eurost.
Peretraditsioon
Kui te järgmisel aastal varute Avinurme laadaks näiteks kaks tundi, siis arvestage sellega, et tegelikult kulub teil poole rohkem. Laadal pole võimalik kiirustada, seda enam, et igal sammul kohtab tuttavaid.
Tuttavate jutust selgub, et Avinurme tünnilaadal käimine on neile sama iseenesest mõistetav nagu jaanilaupäeval tule süütamine. “See on meie perekonna traditsioon,” selgitab üks seitsmeliikmeline peresülem, olles igal aastal kõpsti kohal.
“Kuidas soome keeles “head jaani” on?” pärib üks mees telefonitsi tuttava ehitajaga teisel pool lahte vesteldes. “Hyvää Juhannusta siis!” Paljudel Kalevipoegadel möödub jaanilaupäev siiski võõrsil töötähe all.
“Kaks kleiti kümne euro eest!” hõikab end aluse peale seisma sättinud naine üle teiste peade. “Kuuma ilma kleidid, mul endal ka seljas! Ostad ühe, maksad seitse. Aga mida sa selle allesjäänud kolme euro eest saad? Vaid tassi kohvi ja ühe kuivanud Moskva saia. Siin pole midagi mõelda.”
Kleidid lähevad ludinal. Jah, sellise massi sees tuleb ennast nähtavaks ja kuuldavaks teha, et müüa jaanilaupäeval kleite sama edukalt kui õlut ja sinki!
Valik üüratu
Järgmine tuttav perekond ütleb samuti, et Avinurme pütilaat kuulub igal aastal nende jaanilaupäeva plaani. Pereema on ostnud hapukurki ja laadamaiust − Eesti piimast tehtud kookospalle, mida Ida-Virumaal saavatki osta vaid üks kord aastas, Avinurme pütilaadalt. “Eesti värskest kookosest ka,” lõõbib pereisa.
Vanem perepoeg osturallit kaasa ei tee. Tema on läinud võistluste algust ootama. “Ühe jala peal tasakaalu hoidmise võistlust,” täpsustab pereisa. “Eelmisel aastal võitis ära.”
Järgmine tuttav on ostnud 50 euro eest lilleistikuid. “Ja ma sain siit luudpõõsa, mida olen kaks aastat taga otsinud!” särab ta rõõmust.
Laadarõõmud on ikka tõesti omanäolised. Kellele luudpõõsas, kellele ühe jala peal seismine.
“Ma olen sellest trallist väsinud,” kurdab üks memm teisele pärast seda, kui on üheskoos imetletud suuri lilleampleid ning tõdetud, et nii ilusaid pole varem nähtudki.
“Me pidime ju sinki ja vorsti ostma,” vaatab üks abielupaar istikute vahel eksinult ringi.
Sinki ja vorsti on sel laadal küll tonnide viisi, võta, millist tahad, lepasuitsusinki või õunasuitsukarbonaadi − 12 eurot kilo − või šašlõkivorsti − 7.90 eurot kilo − või… Millele aga rahakott peale hakkab, seda võta. Valik on üüratu.
“Joo õlut, säästa vett!” torkab silma ühe õllemüüja reklaam.
Koduõlu − sel on minekut. 2.50 eurot tops, kali 2 eurot tops, aga järjekord on leti ees ning ostmine käib suurte pudelitega. Jaanilaupäev ju!
Ja leival on minekut. Saarlaste OÜ Leiba ja Tsirkust müüb, nii mis mühiseb.
Suitsurääbisel − 18 eurot kilo − sellist menu igatahes pole.
Lagi on käes
Lava poolt kostub Väikeste Lõõtspillide Ühingu mäng.
Üks mees tõmbab aga rahva seas lõõtsa, müües samas koduveini.
Selliseid muusikuid võiks neil laadatänavail palju, palju rohkem olla, vähemalt igal tänaval üks. Terve tänavamuusikute jõugu võiks siia peale lasta, ja küllap nende maha pandud kaabud noosi koguksid.
Aga kuhu sa need muusikud veel paned, kui nõelal pole müügilettide reas kohta, kuhu kukkuda. “Juba märtsi keskel olid kõik müügikohad välja müüdud,” sõnab Avinurme vallavanem Aivar Saarela.
Müüjaid oli sadades ja sadades ja sadades ning külastajaid sinna 13 000 ja 15 000 vahele. Ilm oli ju rohkem kui ilus. “Lagi on käes,” tõdeb Saarela. “Laieneda pole kuhugi.”
Kui, siis Avijõe äärde, aga see vajab investeeringuid, tõdeb ta. Mõtted Avinurme vallavalitsusel, kes on tünnilaada peakorraldaja, selles suunas igatahes liiguvad.
Avinurme tünnilaat kuulub vaieldamatult Eesti laatade nimekirja tippu, mõnede hinnangul koguni esikolmikusse.
Kuid on Eestimaal neidki, kes pole Avinurme tünnilaada olemasolust kuulnudki. “Me ise võime siin küll arvata, et tegemist on väga tuntud kaubamärgiga,” nentis Saarela, kes kohtus laadal Pärnu ja Paide kandi inimestega, kellele oli see alles esimene kord tünnilaata kaeda. “Samas oli tartlasi, kelle teekond Pärnu käib igal aastal jaanilaupäeval läbi Avinurme.”
Egas midagi, järgmisel aastal taas Avinurme tünnilaadale. Siis näen ehk ära, kas see laat kusagil lõpeb ka või ongi teine lõputu.
Seekord ma kahe tunniga lõppu igatahes ei jõudnud.