Eduard Joonas viis oma unistuse ellu ning otsib nüüd armastatud erialal oma rada.ERAKOGU
Neli aastat tagasi kirjutas Põhjarannik Kohtla-Järve Järve gümnaasiumi lõpetanud Eduard Joonasest, kes otsis mitu aastat oma kutsumust, katsetas eri ameteid infotehnoloogiast kuni teenindusvaldkonnani ning mõistis siis, et kõige rohkem köidab teda näitlemine. Ta võttis julguse kokku ja sõitis Moskvasse ning läbinud tohutu konkursi, asus õppima väga mainekasse kõrgkooli − Boriss Štšukini nimelisse teatriinstituuti. Eduard ütleb, et ei julgenud säärasest edust unistadagi, kuid fortuuna naeratas talle. Möödunud aastal lõpetas ta instituudi edukalt ning omandas korraga kaks diplomit: teatri- ja filminäitleja ning estraadinäitleja oma. Hiljuti käis ta oma kodulinnas, et siin veidi puhata, ning siis vestlesimegi temaga sellest, kuidas unistused täide lähevad.
Möödunud korral rääkisid sa, et inimene ei pea mitte ainult oma kutsumuse leidma, vaid ka elama seal, kus tal on mugav olla. Kas sul on Moskvas mugav olla?
Võin öelda, et kõik on hästi. Muidugi on väikesest Kohtla-Järve linnast suurlinna kolimine otsekui täiesti uude maailma astumine. Mul olid suured ootused ja närveerisin palju, kuid Moskva võttis mind hästi vastu − või võtsin hoopis mina teda? Ei pannud tähelegi, kuidas see põimumine toimus, kuid võin kindla veendumusega öelda, et mulle meeldib selles linnas elada. Harjusin kiiresti, sest kui sa 24 tundi ööpäevas instituudis veedad ja midagi muud ei näegi, siis kohaned suurepäraselt. Enamasti harjutame kogu päeva pedagoogidega. Millal siis iseseisvateks etteasteteks valmistuda? Just − öösel. Mõnikord tegin seda ühiselamus, kuid sageli jäin ka ööseks instituuti. Seda muidugi teha ei tohi, kuid teisiti pole lihtsalt võimalik, kui sa tahad kõike jõuda ja midagi saavutada.
Kas õppida oli raske?
Kergelt ei tule kunagi midagi. Ent kui miski sulle huvi pakub ja sind köidab, siis ei pane raskusi tähelegi. Näitlemine ei olnud minu puhul ju juhuslik valik − see oli südame kutse ning ma liikusin selle unistuse suunas mitu aastat. Nii et õpinguaastad möödusid lausa lennates ning ma olen siiralt õnnelik, et saatus mind just Štšukini instituuti viis.
Grupiga vedas mul samuti: kolm viiest diplomietendusest, mida me viimasel kursusel tegime, ei jäänud ainuüksi kooli lavale, vaid sai ka n-ö tee ellu. Neist esimene on “Dovlatov”, mis kestab neli tundi ja mida saadab suur edu. Teine on Stevensoni ainetel valminud “Aarete saar”: kui kunstiline juht Mark Rozovski seda etendust nägi, kutsus ta meid enda juurde − Moskva ühte paremasse teatrisse! Kolmas lavastus on “Hüvastijätt Matjoraga” Rasputini ainetel. Head etendused elavad aastakümneid ning ma loodan, et ka meie omadel saab olema pikk biograafia.
See tähendab, et enamik teie lennu lõpetajad jäi Moskvasse?
Jah. Ma ei taha kiidelda, kuid see on fakt: paljude teatrite kunstilised juhid, kes meie diplomietendusi vaatamas käisid, ning ka meie pedagoogid rääkisid, et meie lend on viimase kahekümne aasta parim. Ilmselt pole see juhus, et rohkem kui pooled meie kursuselt pääsesid kohe teatritesse. “Dovlatovis” näiteks teeb kaasa 15 inimest, “Saares” kümme. Muidugi on nad kõik Moskvas. Veel jäin ma silma filmirežissöör Sergei Ursuljakile, kes kutsus mind telefilmi “Ненастье”. See töö on juba valmis, kuid film jõuab ekraanile alles 2019. aastal.
Hiljuti läbisin edukalt casting‘u Gleb Panfilovi juures − märtsis alustab ta oma uut projekti “Üks päev Ivan Denissovitši elus”. Selles osalevad suurepärased režissöörid ja inimesed. Nii et töö seisukohast läheb mul samuti kõik hästi.
Kaks diplomit omandasid vaid mõned inimesed. Kuidas see sinul õnnestus?
Õppisin teatri- ja filminäitlejaks, estraadinäitleja diplomi aga sain lisaks, sest teenisin kõrgeima palli Tšehhovi “Rothschildi viiulit” ja Aleksei Tolstoi “Popovi und” esitades. Peale selle näitasin end õpingute ajal heast küljest mitmesugustel etlemiskonkurssidel, näiteks tulin Anton Tšehhovi nimelise konkursi laureaadiks. Etlemine tuli mul algusest peale hästi välja ning on mulle alati huvi pakkunud.
Millised on õpinguaastate kõige eredamad muljed?
Kõik oli niivõrd uudne ja meeldejääv, et raske on midagi konkreetset välja tuua. Võib-olla see, kuidas me viimase kursuse lõpus mööda teatreid käisime ning kunstilistele juhtidele oma töödest katkendeid näitasime. Ning nende kõrged hinnangud ja kiidusõnad.
Neli aastat tagasi rääkisid, et tahad saada draamanäitlejaks, nüüd aga jutustad õhinal filmivõtetest. Mis sind praegu enim köidab?
Kino ja teatrit võrrelda ei saa. Pedagoogid püüdsid must kasvatada mitmekülgset näitlejat ning arvan, et neil see ka õnnestus − minu näitlejadiapasoon võimaldab mängida nii tõsiseid kui ka komöödiarolle. “Dovlatovis” ja “Aarete saares” esitan viit eriplaanilist rolli. Kuid ma ise arvan, et kõige huvitavamad on karakterrollid, sest näidendite autorid ei ole neid enamasti põhjalikult lahti kirjutanud ning tänu sellele saab näitleja improviseerida, fantaseerida, midagi omalt poolt juurde panna.
Millised rollid sul põhiliselt on? Kas on ka mõni lemmikroll?
Kui kinost rääkida, siis Sergei Ursuljaki juures mängisin ühe väljamõeldud Venemaa linna uudisteankrut. See oli teiseplaaniline roll. Samasugune roll on mulle määratud ka Gleb Panfilovi uues projektis. Kuid need on ju ka alles mu esimesed sammud sellel erialal. Väga sageli tuleb ette, et ei saagi aru, milline roll filmis või etenduses tähtsam on. Palju sõltub lavastajast ja näitlejast. Näidelda mulle üldse meeldib, olen õnnelik iga rolli üle ja püüan endast maksimumi anda, kuid lemmikprojekt, milles osalesin, oli “Dovlatov”.
Olen nõus oma juhendajatega, kes rääkisid alati, et näitleja põhitöökoht peab olema teater. Algul me ei mõistnud päris hästi, miks nad nii väidavad, kuid nüüd on kõik selge. Pidev teatripraktika annab eelkõige elule toonust, sest kino võib täna olla, homme aga ei pruugi seda enam olla. Näitlejapraktika on väga õrn asi: istud veidi aega tööta, kaotad vilumused ja oskused ning neid uuesti omandada on juba keerulisem.
Kas oled seda ka enda peal tunda saanud?
Õnneks mitte − tööd on piisavalt. Lisan eelöeldule, et kino on näitlejale meeldiv boonus − saab nii raha teenida kui ka kuulsust omandada. Näitlejaid on ju miljoneid, tuntakse aga vaid üksikuid.
Kas algaja näitleja võib pakkumistest keelduda ka?
Võin küll. Näiteks reklaamist, kui mulle reklaamitav toode ei meeldi. Muidugi käin ma vahel reklaami-casting‘utel − seegi on ju näitlejale lisateenistus. Seda muidugi siis, kui vaba aega on.
Võib öelda, et sinu suur unistus läks täide − sinust sai näitleja. Millest sa nüüd unistad?
Hea küsimus. Unistus ja põhieesmärk on praegu kinnistada sisemine hingeline tasakaal, leida jalge alla kindel pind. Esimene aasta pärast teatriinstituudi lõpetamist on näitlejale kõige raskem. Instituudis elad neli aastat ühes maailmas, teades, mida teha, ning tundes ümberringi kõiki ja kõike. Ja siis äkki oled vaba, teid on lahti palju ning sa ei tea, millist neist valida. Nii et ees on taas otsingud − oma tee otsingud.
Millistes filmides tahaksid mängida?
Mõnes heas vene filmis. Näiteks meeldib mulle väga Boriss Hlebnikovi “Arütmia” ja Andrei Zvjagintsevi “Loveless”. Üks paremaid režissööre on Sergei Ursuljak.
Sageli võib kuulda arvamust, et teatrikunst on välja suremas, kuna inimesed lihtsalt ei käi enam teatris. Mida sina sellest arvad?
Vene teater on viimasel ajal tõepoolest langenud mitmesuguste poliitiliste sündmuste ohvriks ning temast on saanud saksa realismiteatri uute tuulte pantvang. Paljud nimetavad seda “uueks teatriks”, kuid minu meelest ei kujuta see endast mitte midagi peale labasuse. Ent kuna ma mitte ainult ei tööta teatris, vaid käin ka vabal ajal etendusi vaatamas, siis võin täie kindlusega öelda, et inimesed on väsinud sellest solgist, mida neile pakutakse. Õige, hea, ilus, intelligentne ja tark teater on tagasi tulemas. Üks minu lemmikutest on näiteks Vahtangovi-nimeline teater − neil on etendusi, millest ma olen lausa vaimustuses. Samuti meeldivad mulle väga Jaroslavli riikliku teatriinstituudi tudengitööd, mida aeg-ajalt Moskvas näidatakse.
Tõelise teatri taastulemisest on rääkinud ka meie pedagoogid ning paljud inimesed, kellega on mul olnud au kohtuda. Štšukini instituudis on kolm lava, neil toimuvad pidevalt etendused, enamasti tudengietendused, ning saalid on alati täis. Inimesed tahavad vaadata head teatrit ning näha laval uusi noori nägusid. See valmistab siirast rõõmu ja innustab.
Kas käid kodus Eestis tihti?
Mitte nii sageli kui tahaks. Kuid paar korda aastas püüan tulla küll, sest siin on hea puhata. Ma tunnen oma lähedastest ja sugulastest suurt puudust ning meie väikesest rahulikust linnakesest samuti.
Kas sa pole mõelnud Eestisse naasta? Tallinnaski ju on vene teater, mis pole sullegi võõras…
Vene teatri kollektiiv ei ole võrreldav mitte ühegagi neist, mida ma kunagi kohanud olen. Ma armastan seda siiralt ning püüan seal toimuvatel sündmustel silma peal hoida. Seal on väga eriline ja kordumatu atmosfäär, nad on justkui üks suur perekond − ma tean ja mäletan seda tunnet. Oleksin sellises loomingulises ja sõbralikus kollektiivis töötades väga õnnelik, kuid Eestisse ma vaevalt tagasi tulen, kuna praegu on minu elu Moskvas. Seal ei ole mitte ainult mu töö, vaid ka pere. Selles suures linnas leidsin ma ka oma pereõnne − mu abikaasa on samuti näitleja. Raskusi ja probleeme esineb kõikjal ning kõigil, lihtsalt tuleb õppida neid ületama ja liikuda oma eesmärgi poole.