Kukruse mõisas pälvis muuseumiööl täissaali Antarktika-huvilisi Tiit Pruuli, kes rääkis killer-ebardlainetest ja muust huvitavast. Esimesi pole ta seni oma mereteel õnneks kohanud − aga koputab kolm korda vastu puitu. 

Laupäeval toimunud järjekordne muuseumiöö “Öös on laineid” oli mereline ja kalalõhnaline − isegi paikades, kust meri kaugel, võisid veenduda huvilised üle maakonna.

Et muuseumiöö on merene, võisid veenduda ka muuseumiööks mehitatud bussi reisijad. See buss tõi külastajad Aserist ja Kiviõlist läbi Kohtla-Järve Jõhvi kindluskirikusse, sealt Iisaku kihelkonna muuseumisse ja lõpuks põlevkivimuuseumi valgesse saali.

Ratastel elamusi kogumas

Iisakus kihelkonna muuseumis sai peale muuseumi külastamise vaadata ka peamiselt ulmekirjanikuna tuntud Veiko Belialsi suurepärast loodusfotode näitust. Seejärel kuulati Arvo Tuvikese loengut “Helid ja lõhnad kalade maailmas”.

“Ettekanne oli väga huvitav, illustreeritud paljude slaidide ja filmikatketega. Paljudele oli uudis, kuidas kalad omavahel suhtlevad, milliseid helisid nad tekitavad. Lindilt kuuldud helisid poleks küll osanud kaladele omistada. Peale selle saime teada, milline kala on kõige intelligentsem, kelle kuulmine on parim, kellel halvim, kuidas reageerivad kalad lõhnadele, miks on merre ehitatav tuulegeneraator kaladele ohtlik ja palju muud.

Lausa õpetussõna kaluritele − miks rikud ära oma kalasaagi, kui viskad vette tagasi vigastatud nahaga latika või mõne tema sugulase. Mõned küsimused anti ka publikule äraarvamiseks ja õige vastuse saanu sai lausa preemia,” rääkis kogetust Iisaku muuseumi pedagoog Anne Nurgamaa, kes oli ühtlasi üks muuseumibussi organiseerijaid.

Räim, kilu või silk?

Muuseumiöö Jõhvi Mihkli kirikus algaski tänavu muuseumibussi tõttu tavalisest varem − kell 16 −, et ka mujalt tulnud võiksid paar tundi seal pakutavast osa saada. Lastele pakkusid Jõhvi muuseumi seltsi esimehe Anne-Ly Reimaa sõnul põnevust aarete mäng ja viktoriin, mis oli sel korral muidugi mereteemaline.

“Näiteks kas oskate kiiresti vastata küsimusele, milline järgnevaist pole eluskala: räim, kilu või silk? Või kui palju maksis vakk soola tuntud meremehelaulus kuulsast heeringast?” päris Reimaa. Mihkli kirikus esinesid muuseumiööl nii Kohtla-Järve kui Ahtme kunstide kooli noored muusikud.

Kindluskiriku muuseumis avati ka Samuel Golombi koostatud postmarginäitus “Meri…” ning Bruno Uustal pajatas Soome lahe läänekalda rannikukultuurist.

Tänu muuseumiöö bussireisile sattus muuseumidesse Nurgamaa sõnul nii mõnigi külastaja, kel muidu oleks selline üritus kättesaamatuks osutunud. Paljud olid neis muuseumides lausa esimest korda.

Narva muuseum ja galerii olid nagu ikka muuseumiööl avatud kella 18-22, aga seekord osales öös ka põhjaõu. Seal oli avatud nimelt kalakohvik ning meeleolu aitas luua kohalikest prominentidest koosnev bänd Kimalase Vend (Aivar Surva, Jaak Saar ja Jaanus Purga). Koha, räim, latikas ja särg olid kindlasti merelinna Narva linnuse põhjaõues esindatud, aga üllatusena ei ilmunud välja üht Narva kandi sümbollooma silmu.

Kohalikud kokad pakkusid uhhaad, kalavorsti ja frititud palu. Kalasümfooniat dirigeeris kohapeal muuseumi turundusjuht Ivo Loide, kes on, nagu selgub, ka tubli harrastuskokk. Kala kõrvale sai rüübata Narva pruulikoja Narvia 1345 oma õlut.

Sõjandusfriigid ja ebardlained

Kõige kaugemale viis külastajaid muuseumiööl ajalises ja geograafilises mõttes Kukruse polaarmõis, mille läheduses võitlesid esmalt Põhjasõja näidislahingus sõjaajalooklubid kõikidest ümbruskonna maadest − nii Rootsist, Soomest, Venemaalt, Lätist kui Eestist. Õhtul pajatas aga oma hiljutise Antarktika retke muljeid rännumees Tiit Pruuli.

Mitu korda maailmale nii ratastel kui purjede all ringi peale teinud Pruuli tunnistas, et põhjamaalasena on ta seni eelistanud soojemaid paiku, aga nüüd tekkis himu ka pingviine kaeda.

Välja oli kuulutatud, et Pruuli räägib muu seas salapärastest ebardlainetest − alles 19. sajandi alguses jõudis eurooplaste kõrvu kumu, et on olemas lausa 30 meetri kõrgused lained, mis alles hiljuti said ka teaduslikult ja ametlikult fikseeritud −, kuid õnneks ei pidanud ta oma väiksel, 16 meetri pikkusel purjekal, mis kannab armsat nime Icebird, selliste elukatega kohtuma, aga…

Küll oli tal võimalus sõita esimest korda naiskapteni juhitud laeval, kus ette tuli muudki ekstreemset. Sellest ülipõnevast retkest saab pikemalt lugeda laupäevasest Põhjarannikust. Muuseumiööl osalesid ka põlevkivi- ja kaevandusmuuseum.