Riigikontrolör Alar Karis esines eile avaldusega, kus ta soovitas valitsusel tutvuda enne põlevkivitööstusettevõtetele appi hakkamist põhjalikult nende majandusnäitajatega, uurida omanike valmisolekut ja plaane raskustest ülesaamiseks ning võlausaldajate soovi olukorra parandamiseks laenuraha anda.

Karise mõttekäik on loogiline, sest on ju maksusoodustuste tegemine nii-öelda raha võtmine maksumaksja taskust. Aga ei tasu unustada, et põlevkiviettevõtted on olnud riigile väga korralikuks tuluallikaks, kellele aastate jooksul aina suuremaid keskkonnakoormisi turjale laoti. Ja kuni nafta hind oli kõrge, oli nii riik rahul kui talusid seda ka ettevõtted ise. Aga kui ettevõtted hakkasid aimama halba ja palusid keskkonnatasude puhul leevendust ja muudatusi, näitas seesama riik keskkonnaministeeriumiga eesotsas üles põhjendamatut jäikust, leides, et tegemist on ettevõtjate kapriisi ja sooviga veelgi rohkem teenida.

Paraku hakkas sektorist tulema üksteise järel teateid sadade töökohtade koondamisest. Loomulikult tundis valitsus kõrbelõhna ja on loogiline, et nüüd püütakse teha kõik, et hoida ära järgmisi, veelgi hullemaid uudiseid. Seega on aega mõtisklusteks ja kaalumisteks aina vähem. Ja sellest võiks ka riigikontrolör aru saada, kuigi on mõistetav, et tema ülesanne ongi külm arvepidamine.