Käsitöökojas Vildist Kübar on Tiina Kullamä (vasakult esimene) pööranud viltimisusku ka oma sõbrannad. 

“Viru nikerdaja” käsitöökonkursil “Loomast loodud” kolmanda koha ja publikupreemia pälvinud Tiina Kullamä teab täpselt, millega ta pensionieas aktiivselt tegelema hakkab.

Kas käsitöö on sinu ammune harrastus või haakus see sinuga siis, kui eneseotsingud said otsitud, eneseteostused said teostatud, lapsed suureks kasvatatud ning aega jäi üle − ja tahtmist ka, et teha midagi loomingulist?

Ma olen kudunud mõned kampsunid, kui lapsed olid väikesed, ning üht-teist olen veel teinud, kuid hobist oli see väga kaugel.

Ei olnud sellist kirge, et saaks aga vardad pihku?

Ei, ei! Kuid Sillamäel töötades sain kokku sellise inimesega nagu Tatjana Petšeritsa, kes vildib imelisi asju. Tema tööd jäid mulle silma juba vähemusrahvuste kultuurifestivalil “Loomepada”. Ta korraldab ka kursusi ning ma õppisin Sillamäel ta käe all kaks aastat. See on suur õnn, kui sind juhendab oma ala tõeline meister.

Õppetöö käis vene keeles ning sellega sai pärast nalja, kui läksin Tallinnas mardilaadale rovnitsa‘t ostma. Küsin mitme müüja käest − ei, kellelgi pole rovnitsa‘t. Siis näen, et ühel müüjal on rovnitsa leti peal, ta ise aga väidab mulle, et temal seda pole. Mis see siis on, kui mitte rovnitsa? “See on heie,” ütleb müüja. No kust mina pidin teadma, et heie on heie ka viltimisel? Ma olin omandanud kõik sõnad ju vene keeles!

Ma saan aru, et meistri käe on õpipoisist endast meister saanud. Jõhvi käsitöölaada “Viru nikerdaja” konkursil tõi sulle kolmanda koha ja publikupreemia üks kummaline ilus asi. Ma saan aru, et see asi on tehtud viltimistehnikas, aga MIS asi see on?

See asi on kassimaja.

Kuidas sa selle peale tulid, et viltida kassimaja? Sul endal ju kassi pole.

Konkursi teema oli “Loomast loodud” ning ma mõtlesin tükk aega, mida tegema hakata, kuni nägin Facebookis ümmargust vilditud kassimaja. Proovisin teha, kuid mulle see vorm ei meeldinud. Aga kassimaja mõte meeldis ning ma nuputasin edasi, kuni jõudsin kalakujulise vormini. See oli mitte ainult loomast loodud − st loomsest materjalist −, vaid loomast loodud loomale. Kevadvärvides kala sai endale moonikujulised silmad pähe ning tulemuseks oligi moonisilmne kevadkala.

Kes seal kassimajas elab, kui sul kassi pole?

See meeldib väga meie väikesele koerale, kohe pööraselt. Tema võtab seda kui põnevat mänguasja, mille sisse saab pugeda. Paigal ta seal muidugi ei püsi. Nii et koerale see kassimaja meeldib, kas ka kassidele endile, ma ei tea. Ühelegi kassiomanikule ma seda ära anda veel ei raatsi.

Sa peaksid hakkama neid juurde tegema − tootma nagu konveieril, sest see moonisilmadega kevadkala oleks iga kassiomaniku unistus!

Ma usun ka, et selline naturaalsest materjalist maja neile meeldiks, nii et mõte on hea, kuid aega nende “tootmiseks” ei ole.

Mõne aasta eest korraldas “Viru nikerdaja” vestikonkursi, kuhu laekus uskumatu arv veste − 70! Sinu vestist sai võidutöö. Ja ka see oli vilditud. Mis sind selle viltimise juures köidab? Miks sa näiteks ei heegelda või ei koo või ei tee niplispitsi?

Mul ei ole nii palju püsivust. Seal peavad olema kõik aasad ühesuurused, et töö näeks korralik välja. Kui viltimisel aga lähebki midagi veidi nihu, võib sellest tulla hoopis põnevam asi.

Tuleb kunst.

Täpselt nii. Viltimisega ongi nii, et sa ei tea kunagi täpselt, mis sul välja tuleb, kui sa just vormi ei kasuta. Näiteks nunoviltimisel, kus hõredast kangast ja villast luuakse pehme ja reljeefne liitkangas, ei tea sa kunagi, kuidas vill kangaga ühildub. Aga see ongi põnev, et tulemus on alati eelmisest natuke erinev. Kahte ühesugust tööd on võimatu leida.

Ma kujutan ette, et viltimine võib olla üsna vaevarikas. Et seda pusi-susimist on palju, enne kui asi hakkab ilmet võtma.

Suurte asjade puhul on see jah füüsiliselt päris raske töö. Hommikul hakkad pihta ning õhtuks oled väsinud, nagu oleks päev otsa põllu peal tööd teinud.

Kas sul on kodus kõik asjad, mis vähegi võimalik, vilditud? Kõik kannavad vilditud veste, vilditud mütse, vilditud susse, vilditud kindaid…

No päris kõik ikka ei ole. [Naerab.]  Kuid vahepeal oli küll selline olukord, et viltimine vallutas kogu elamise. Kõigepealt viltisin köögis, kuid seal jäi laud väikeseks ning ma kolisin ümber tütre tuppa. Tagajärjeks oli see, et kui tütar tuli nädalavahetustel koju, ta oma tuppa enam ei mahtunud. Lõpuks kolisin abihoonesse, kus seadsin sisse käsitöökoja.

Ma tean, et sa ei vildi seal üksi, vaid oled oma ammused tuttavad kampa kutsunud.

Jah, neist kaks on viltimispisikuga täiesti nakatunud. Me käime koos kord nädalas, kuid nad ei piirdu ainult sellega, mis nad käsitöökojas õpivad, vaid vildivad kodus usinasti juurde. Kokku on meid neli naist ning meil on alati väga lõbus koos olla. Meie käsitöökoja nimi on Vildist Kübar.

Panete Procol Harumi vana loo “Vildist kübar” Jaak Joala esituses mängima ning muudkui vildite. Kübaraid ikka ka?

Kübarateni pole veel jõudnud. Küll aga oleme teinud saunamütse ja barette.

See nimekiri praktilistest asjadest, mida võib viltida, on ilmselt üsna pikk.

On küll. See on täpselt nii pikk, kui palju on sul fantaasiat.

Millal sa oma töödest näituse korraldad?

Seda ma ei saa lubada.

Luba ikka!

Mulle viltimine väga meeldib, kuid aega on kahjuks nii vähe. Kui ma olen ükskord pensionär, siis hakkan sellega aktiivselt tegelema.