Kas Anneli Lambi luuletused kõlavad nagu laulud või on need justkui filmikaadrid? Üks arvab nii, teine naa. Aga lugege ja öelge oma arvamus! 

Ja nüüd ta siis tulistab − ühe raamatu teise otsa, olles eelnevalt aastakümneid vaikinud. Hea on, et tulistab. Anneli Lamp nimelt.

Tunnistan üles, et…

Räägi!

Ma ei oodanud sellest luulekogust nii palju − nii palju kui sain. 

See on igatahes parem, kui oleks vastupidi olnud.

Ütlen ka ära, miks. Sinu eelmises raamatus “Olen iseenda õde” oli nii luulet kui proosat ja see proosa meeldis mulle luulest rohkem. See luuleraamat aga… Ma olen selline raamatulugeja, kes joonib üllatava mõttekäigu või väga hea sõnastusega kohad alla ning kirjutab leheküljenumbrid üles − et siis selline raamatusodija tüüp −, kuid sinu raamatu puhul ma lõpuks loobusin sellest, sest neid numbreid sai liiga palju ja järjest: lk 22, lk 23, lk 24…

Mul on väga hea meel seda kuulda, sest sa ei ole ole nii pehmest puust, et lähed iga luuletuse peale õnge, sa oled karmim lugeja.

Ütlen ka, mis minule selle raamatu nii heaks tegi. Sa oled nimelt väga hea jutustaja! Mitte ainult proosas, vaid ka luules! Kui raamatule eessõna kirjutanud Margit Peterson ütleb, et “autori käsikirja lugedes hakkavad enamus tema luuletustest laulma. Folgirütmis laulma”, siis mulle kangastusid need filmikaadritena. Luule, mis visualiseerib end ise! Ja mis veel − sa oled selle vihikutäie luulet kirjutanud kõigest paari viimase aastaga! 

Samas järjekorras, nagu nad sünnivad, nad ka raamatusse lähevad. Ma ju sünnitan neid! (Muigab.) Ikka nii, et kõigepealt tuleb silme ette mingi pilt või hakkab paar esimest rida peas taguma ning siis algavad tuhud ja hirmus vaev − enamasti öösel −, mis tähendab seda, et tuleb minna arvuti taha ja hakata kirjutama. Ma lihtsalt pean seda tegema, muidu rahu ei saa.

Sa kirjeldad seda ka ühes oma luuletuses, mis algab sõnadega “eh me unetud luuletajahinged” ning lõpeb ülestunnistusega, et “tegelikult tahaks lihtsalt magada/ kui saaks”.

Just. Õnneks saab ikka magada ka, sest enamasti läheb kirjutamine ruttu, mitte üle paari tunni.

Kes teab, et sa elad oma lapsepõlvekodus Kotinukal, oskab sealseid pilte näha ka sinu luuletustes. “Kas lapsepõlvekodus elades ei kasvatagi suureks”, küsid sa ühes luuletuses. 

Vaat see ongi minu saatus. Mina polegi kasvanud. See on ühtepidi raske, sest kui normaalne täiskasvanu saab oma vanemate surmast lõpuks üle, siis mina, elades samas kohas, kus ma nendega elasin, ei saa. Teistpidi aga − kuna ma pole suureks saanud, elab loominguline laps minus edasi. Aga jah, see on mulle probleem, et vanemad on surnud ja mu lapsed suureks kasvanud.

Luuletuses “olmetolmusümfoonia” annad sa selle ema jaoks laste suureks saamise suurest probleemist väga õnnestunud pildi, kasutades vaid ühte väikest detaili − “helekollasel laudpõrandal/pärast tütarde külaskäiku/juuksekarvu neljas värvitoonis” −, ja luuletuses “demograafiline kriis” kirjutad: “tütred on Brüsselis räägivad inglist/ei mäletagi Eestimaad/ei igatse lapsepõlve ega mindki vist/ no ja mida ma teha saan.” Sa kirjutad avameelselt. 

Mis ma ikka valetan. Ma olen selleks liiga laisk, et valetada, sest valed tuleb meelde jätta, muidu räägid ennast sisse. Mina ei viitsi, mul lähevad nad meelest ära, nii et ma räägin parem, nagu on.

Mulle meeldib ka see, et sa ei õpeta oma luuletustes. Mõned kipuvad õpetama ning siis loe nagu kümmet käsku, mida sina pead ja mida sina mitte ei pea tegema. 

Ma tulin koolistki sellepärast töölt ära, et ma ei saa kogu aeg teisi õpetada, kui ma ise täpselt ei tea, kuidas on õige. On inimesi, kes teavad väga täpselt, kuidas on õige. Mina ei tea.

Nii sinu luulest kui Facebooki postitustest saab aru, et sa pole linnainimene. Linnainimene ei räägi õue peale roomanud tillukesest tulikast. Linnainimene ei tea, mis see tulikas ongi. 

Ma proovisin linnas elada, Tallinnas. Talvel oli imetore: trollid kihutasid akna all, tuba oli soe, ilma et oleks pidanud ahju kütma. Aga kui jõudis kätte mai lõpp… Ma läksin pärast tööd Mustamäe parki, et olla natukenegi roheluses, ning seisin seal oma kontskingades ja sukkpükstes ning mõtlesin: issand, mul on ju Kotinukal olemas koduõu, kus ma saan paljajalu astuda! Ma tulingi Tallinnast kirjastusest töölt ära, sest ma ei suutnud linnas suve vastu pidada. Ma olen väga raskesti ümber istutatav ja see Kotinuka on ka nagu omamoodi needus: ühtepidi ta kaitseb ja ma tean ka, et kusagil ei oleks parem kui kodus, teistpidi aga tunned sa ennast nagu ketis või puuris. Aga elu ongi selline. Ja kuna ma saan oma liikumistõve pärast ka vähe reisida − ma ei talu ei lennuki-, laeva- ega bussisõitu −, siis mul tulebki leida inspiratsiooni väikestest asjadest. Tegelikult ei peagi selle leidmiseks käima maailmaotsas, piisab, kui saad mõnikord Jõuga järve äärde või siis Pühtitsa kloostrisse.

Sa ei armasta pealkirju − enamikul  luuletustel neid pole, mõnel siiski on. Aga kirjavahemärke ei armasta sa kohe üldse: neid pole üheski luuletuses, kõige väiksemat komagi.

Ei armasta jah, sest minu meelest teevad kirjavahemärgid luule visuaalselt koledaks.

Sellega võib isegi nõustuda, kuid ma pidin mõned kohad üle lugema, et mõttest aru saada.

(Noogutab nõustuvalt.) Seda küll. Aga kirjavahemärkideta on ka selles mõttes parem, et siis ma ei saa nende panekuga eksida. (Naerab.) Ma ei kirjuta midagi valesti.

Sa kujutad ennast raamatu tagakaanel padaemandana. Ausalt öeldes ei leidnud ma sel pildil kaante vahel olevaga suurt seost. Miks padaemand?

Raamatu pealkiri on “Igal oma saatus”, saatust ennustatakse aga kaartidega. Ma hoian käes poti viit ega tee seda juhuslikult. Poti viis ütleb, et igal võidul on hind. Ka mina arvan nii.

Raamatu väljaandmist on toetanud ka sinu tütred.

Aga minu luulet ei loe nad absoluutselt. (Muigab.)

Selle raamatu nad vahest ikka lugesid läbi.

Vaevalt, aga ka mina ei armastanud oma ema luulet, nii et ma saan sellest väga hästi aru. Nad on teine põlvkond ja nad kardavad minu inisemist, nendele olen ma liiga depressiivne. Aga seda depressiivsust ei maksa väga üheselt võtta, see on kirjutatud ikka läbi eneseiroonia.

Ma ei tea Ida-Virumaal küll kedagi, kelle raamatu esitlusel oleks viibinud kultuuriminister või siis endine kultuuriminister. Sinu raamatuesitlusel ta oli −endine kultuuriminister Signe Kivi. Mis teid seob?

Ühine lapselaps!

Sinu raamatuesitlus oli nagu kontsert: kõlas viiul, kõlas ansambel. Ja selles ansamblis nimega PENK laulsid sa ka ise. Seitse inimest, kes laulsid neljahäälselt! Nii vinge ansambel oletegi, jah?

See ansambel moodustati eelmise sajandi üheksakümnendatel, kui ma olin Pühajõe kirikus organist. Siis me kutsusime seda noortekooriks, kuid üle 12 inimese pole seal kunagi olnud, põhiliselt olid seal mu endised õpilased. Me käisime Soomes ja Saksamaal esinemas ning lõime laineid. Aga siis oli paarkümmend aastat vaikust, kuni minu raamatu “Olen iseenda õde” esitluseni, kus nad tegid mulle üllatusesinemise. Sellest ajast jäime taas kokku käima, tehes proove kord kuus. Kuna me oleme algselt kirikukoor, siis ma ei oska teistmoodi öelda, kui et see on taevalik osadus ja armastustunne, mis meid kõiki ikka ja jälle kokku toob, kuigi meie dirigent elab Põltsamaal ja on seal väga hõivatud, juhendades mitut koori, ning üks laulja elab Tallinnas. Ainuüksi proovitegemine pakub nii palju rahuldust.

Sa ei ole mõelnud lasta oma luuletusi viisistada? Ma küsin seda lähtuvalt raamatule eessõna kirjutanud Margit Petersoni arvamusest, et su luuletused hakkavad laulma. 

Ma pakkusin, aga neilt inimestelt ei tulnud vastust. Siis mõtlesin, et kui ei taheta, polegi vaja: lõppude lõpuks olen ma ise väljaõppinud muusik ning tegingi oma neljale luuletusele ise viisi. Meil on Toilas punt Seitse Vanatüdrukut ning…

… need “vanatüdrukud” võtavad su viisid üles?

Jah, me paneme mu luulest ja lauludest ühe kava kokku.

Sa oled kirjutanud ka romaani. Seda saab lugeda sinu blogist puhkekylamisantroop.blogspot.com. Miks sa seda välja andnud pole?

See ei ole niisama lihtne. Romaan vajab toimetamist ja kirjastamist. See romaan käis Tänapäeva kirjastuse romaanivõistlusel, aga seda ei märgatud. Küll aga märkasid tavalised inimesed, kes romaani välja printisid, et Omedu küla naised ka lugeda saaksid. See oli nii armas.

Nagu põrandaalune kirjandus! See see kõige nõutum. Aga sa ära pelga, vaid proovi uuesti! Ei märgatud esimese romaaniga, ehk märgatakse teisega. 

Ma proovingi. Kõigepealt tahtsin ma üldse ära proovida, kui suur töö see romaani kirjutamine on. Räägitakse ju, et on. Ongi töö, jah. Aga kui süžee hakkab hargnema, siis ta kirjutab ennast justkui ise. Vahepeal jookseb siiski kinni, praegu mul just nii ongi. Tegelikult on need süžeed mul peas olnud juba aastakümneid, need lood, mida ma enne und mõtlesin.

“ja mälust kerkib kummalisi seoseid/ning meeltes valmib surematuid teoseid/mis iseennast kirjutavad hingeurkas”, nagu sa ühes luuletuses kirjutad. 

Jah. Alguses ei julgenud ma nendest “teostest” kellelegi iitsatada, siis hakkasin neid oma mehele jutustama, seejärel läks veel tükk aega, enne kui ma hakkasin neid kirja panema, kõigepealt novellidena. Ma ei kujutanud ju alguses üldse ette, et oskaksin neid kirja panna. Need lood olid sedavõrd valmis, et ma teadsin kõiki tegelasi, nende nimesid, nende elukohti, nende sugulasi ja kogu tegevust. Ma ei pidanud enam midagi välja mõtlema, kui hakkasin kirjutama. See romaan nimega “Punane maja” on tegelikult Ida-Virumaad propageeriv ning selles mõttes on mul kahju, et tal romaanivõistlusel edu polnud. Temast võiks ikkagi raamat saada. Ma kirjutan seal Iisakust, Toilast, Vaivarast. Ka sel majal, kus tegevus toimub, on reaalne asukoht Vokas. Tegelikult on seal hoopis lagendik, aga mina käin seal aeg-ajalt oma romaani majakohta vaatamas.

Kus sa oled kõik see aeg olnud, et sa alles nüüd ennast kirjanikuna ilmutad? 2013 ilmus “Minu lapsepõlve Kotinuka”, sinna otsa kohe “Olen iseenda õde” ja sinna otsa “Igal oma saatus”.

Mul läks aastakümneid, enne kui julgesin oma loominguga lagedale tulla. Ma naeran ikka, et ma olin vahepeal nii terve, et ma ei kirjutanud ühtegi luuletust. Tegelikult ma usungi seda teooriat, et kõigepealt on antud sulle psüühiline häire ja siis kompensatsiooniks mingi võime. Nii on see ka kunstnikega. Minu depressiivne pool on kompenseeritud võimega luuletada.

Mu kõik kolm raamatut on küll hästi klibakad, aga ma ei taha väga tüütuks muutuda. Õhukest luuleraamatut viitsib ehk ka luulevõõras inimene kätte võtta. Ma käisin hiljuti Võtikvere raamatukülas ning seal astus ligi üks noormees ja ütles, et ta on jõudnud raamatust “Igal oma saatus” läbi lugeda kaks luuletust, aga need kaks olid sada protsenti head. Seda oli armas kuulda, et ka noored mehed loevad mu luulet − ei ole nii, et ainult tädidele.