Euroopa Liit ja eurotsooni riigid teevad praegu meeletuid pingutusi, et Kreeka ühisest perest välja ei langeks. Ida-Virumaa omavalitsuste liit (IVOL) on nende kõrval mikroskoopiline ühendus. Ent suuruse ja tasandite erinevusele vaatamata on siiski ka palju ühist. Kõik need liidud on loodud heas usus, et ühiselt on parem ja mõistlikum toimetada ning sinna kuulumine on kasulik kõikidele osapooltele.

Kuus aastat tagasi kergitas IVOLis kaabut kõige suurem liige Narva linn. Nüüd on seda tegemas ühed väiksemad − Lohusuu ja Alajõe vald. Kui omavalitsuste liitu kuulumises ei näe mõtet ei maakonna kõige suurem ega väiksem omavalitsus, siis tekib paratamatult küsimus, miks see nii on ning kelle jaoks ja mil moel see liit siis üleüldse kasulik on.

Mõned aastad tagasi oli ust sulgemas ka endine Maidla vald ning lahkumismõtteid on veeretanud mõned teisedki. Need on olnud selged ohusignaalid, et mõranevas liidus puudub selge tüvi, mis seda koos hoiaks. IVOLi juhatusel eesotsas pikaajalise esimehe Veikko Luhalaidiga pole õnnestunud viimastel aastatel ka selgelt ja veenvalt välja tuua, milles see ühishuvi võiks seisneda ning kuidas kõiki Ida-Viru omavalitsusi selle nimel pingutama panna.

Ilmselt ei järgne tõsist sisulist arutelu ka praeguse pereheitmise järel, sest pilgud on pööratud eelkõige selle poole, milliseks keskvõim haldusreformi kujundab. Ühelt poolt võib alati öelda, et tark ei torma, samas vanaviisi jätkates võivad maakonna esindusorganisatsioonist peagi alles jääda vaid riismed.