Tiit Kuusmik "Laulupealinna" telekonkursil esinemas koos virtuaalse Tanja Mihhailovaga. 

Mis on ühist Tiit Kuusmikul, Aivar Surval, Arthur Seppernil, Illart Joolil ja Valeri Korbil? Õige, nad on kõik staažikad omavalitsusjuhid. Aga veel?

Nad kõik laulavad.

Ja Korb ka!

Ööbik number üks

Ööbik number üks on neist muidugi Toila vallavanem Tiit Kuusmik, keda Seppern nimetab profilauljaks.

Palju ei puudunud, et Kuusmikust olekski omal ajal saanud elukutseline laulja, vaatamata sellele, et ta pole konservatooriumi lõpetanud, isegi lastemuusikakooli mitte.

Kuigi Kuusmiku lauluande varakult välja peilinud Kiviõli kooli muusikaõpetaja ja koorimuusikakorüfee Eino Nurk tegi omalt poolt kõik, et ta õpilane läheks  õppima konservatooriumisse, klassikalist laulmist nimelt, sammus Tiit-poiss Tallinnas hoopis pedagoogilisse instituuti, et õppida kehakultuuri.

Kuid Kuusmik on noorena häälekooli siiski saanud: ta tegi läbi filharmoonia estraadiostuudio kolmeaastase kursuse laulmise erialal, õpetajaks Heli Lääts ning hääleseadjaks omaaegne ooperisolist, Tallinna muusikakooli ja konservatooriumi lauluõpetaja Ludmilla Issakova, kes õpetas ka näiteks Anu Kaalu.

Nojah, ja siis oli niimoodi, et filharmoonia sümfooniaorkestri solistide reas tekkis vaba koht ning dirigent Peeter Saul kutsus Kuusmiku orkestrisse laulma, aga kuna Tallinnas korteri leidmine oli peaaegu võimatu, jäi see asi katki. “Aga sellest pole hullu midagi,” nendib Kuusmik rõõmsal meelel ega spekuleeri teemal, mis kõik oleks võinud temast suurel laval saada.

Sai hoopis tugev omavalitsuspoliitik, kel on olnud asja ka riigikogusse.

Oma lauluhäält pole ta lasknud rooste minna. 29. mail on kõigil võimalus selles veenduda, kui Vokas toimub kevadkontsert.

Veel enne kui Kuusmik laulma hakkas, mängis ta orkestrites trompetit − 35 aastat, olles seda õppinud Eino Nurga käe all. Ja tegi keskkoolipoisina estraadiansamblit nimega Junepid.

Kui Kuusmik veel õpetajana töötas, pidas ta paralleelselt Kivõli restoranis kõrtsimuusiku ametit. Päeval koolis, õhtul kõrtsis. “Nii see oli,” muigab Kuusmik.  Koolilapsed oma õpetajaga kõrtsis siiski kokku ei põrganud − sel lihtsal põhjusel, et tol ajal lapsed kõrtsis ei käinud!

Ma räägin Kuusmikust veel ühe loo − ühe ilusa loo tema viimasest trompetimängust.

See oli 1995. aastal. Kuusmik oli siis juba Kiviõli linnapea, kuid ta oli nõustunud ka oma klassi kooli lõpetamiseni juhatama.

Ja neile, oma õpilastele, ta viimane kord mängiski, kui lõpuklass traditsioonilises rongkäigus raekojast möödus.

Kuusmik mängis neile linnavalitsuse rõdult “Võidumarssi” kuulsast Verdi ooperist “Aida”.

Aivar Surva ja Aivar Surva

Kuigi see pole mingi saladus, et endine Mäetaguse vallavanem, nüüdne Jõhvi vallavanem Aivar Surva on mees nagu orkester, mängides trombooni ja trompetit, tuubat ja parmupilli, kannelt ja klaverit ja kitarri muidugi ka, ja et tema vokaalsed võimed on hinnas nii Kirderanniku kooris kui Märulibändis kui tippjuhtide ansamblis Surva-Purga-Saar, oli see ikkagi üllatav, kui kontserdiafišid andsid mullu augustis teada, et Aivar Surva läheb koos folklaulja Mari Pokineniga mõisakontsertide tuurile.

Aivar Surva ja läheb tuurile! Ja veel Pokineniga?!

Survat ajab see jutt naerma, sest need kontserdid on ka Youtube’is üleval ning nii mõnigi tuttav, kes neid sealt või Klassikaraadiost kuulanud, on Survale pärast helistanud, et kuule − hästi paned!

Jah, see, kes Pokineniga aeg-ajalt esineb, on tõesti Aivar Surva, kuid mitte Jõhvi vallavanem Aivar Surva. See on Jõhvi vallavanema Aivar Surva poeg Aivar Surva! Ehk siis Aivar Surva juunior. “Tema on hingelt muusik,” on Surva seeniori sõnul Surva juunior temast muusika valdkonnas ikka mitu, mitu kraadi kõvem tegija.

Millal saab Survat, seda vanemat, laulmas kuulata? Õige pea, juunis, kui Toilas toimuvad merepäevad. Saab kuulata nii tippjuhtide ansamblis Surva-Purga-Saar kui Märulibändis.

Seitse aastat tagasi

Aeg-ajalt võib pidude kuulutustelt lugeda, et tantsuks mängivad Illart ja Ege.

Kes on Illart ja Ege?

Endine Kohtla-Nõmme omavalitsusjuht Illart Jool ja tema abikaasa Ege.

Jooliga on see huvitav asi, et ta hakkas laulma alles seitse aastat tagasi. Ei noh, kooli ajal ta laulis ka, siis kui Kohtla-Nõmme tollane muusikaõpetaja Erika Kõllo käskis.

Aga pärast seda tuli tükk tühja maad − sinnamaani välja, kui Tallinna ehitus-mehaanikatehnikumi (TEMT) vilistlane Jool läks grupi kokkutulekule ja seal lauldi karaoket.

See oligi seitse aastat tagasi.

Kõik läksid rõõmsal tujul laulma, Jool jäi üksinda pingi peale istuma.

Läks siis temagi, et mitte nurgas norutada, läks vaikselt kaasa ümisema. Grupikaaslaste üllatus oli suur, et Jool üldse viisi peab. Et ta laulab ja sugugi mitte kõige kehvemini. “Kus sina siis olid, kui meie TEMTi laulukooris käisime?” pärisid nad.

“Mina tegin sporti,” kostis Jool, kes sellest ajast peale tõmbab koos oma abikaasaga kõik peod kohe käima, lauldes tantsuks nii samba-, rumba-, fokstrotirütmis kui valsitaktis, nii Ivo Linna “Vana vaksalit” kui Heidy Tamme “Ei nii, ei naa”.

Tahate kuulda, kuidas Illart Jool laulab?

Kutsuge ta oma ämma juubelile esinema! Uskuge mind, ämm jääb rahule!

Seda rajusemat rokki

Ida-Virumaa omavalitsusjuhtide seas on ka üks hoopis teisest puust muusik.

Kui Kuusmik tegi koolis estraadiansamblit ning Surva tegi laulmisega otsad lahti juba lasteaias, lükates vend Hirvoga duetti lauldes nunnumeetri põhja, siis Arthur Seppern, kellest sai möödunud suvel Aseri vallavanem, pani 14aastasena Sompas korterelamu keldris bändi tehes naabrite närvid proovile.

See polnud mingi niisama tilu-lilu bänd!

See oli rokkbänd!

Ja ikka sellise rajusema roki bänd!

Üks bändi liikmetest oli muide Erik Väli. Ja-jaa, seesama Erik Väli − Eesti Energia Kaevanduste tootmisdirektor, kes hakkab tuleval kuul juhtima ettevõtte kõige suuremat üksust Estonia kaevandust.

Samal aastal − 1972 − kui Sepperni bänd seal keldris pusimist alustas, edutati neid Sompa klubi lavale. Koos kamraadidega Tallinna kutsekeskkoolist nr 6 Heini Vaikmaa ja Kalev Aasaga tõi see bänd Sompasse uusi tuuli lääne muusikast. Te kujutage ette − Sompasse!

Seppernil tuleb uusi laule ja laulusõnu praegugi nagu varrukast. Tal on ilmunud eestikeelne plaat ja venekeelne ka ning tänu temale on ilmavalgust näinud Virumaa muusikaveteranide esimene plaat − “Kuld I” − ja kui kõik hästi läheb, näeb ka “Kuld II” millalgi ilmavalgust.

Seppern on muide ainuke, kes Ida-Virumaa musikaalsetest omavalitsusjuhidest on kuulnud Korbi laulmas − riigikogu saadikut, endist Kohtla-Järve linnapead Valeri Korbi.

Teised polnud kuulnudki, et Korb üldse laulab.

Laulab, laulab!

Naistepäeva eel esines ta näiteks veteranide vastuvõtul Kohtla-Järve koolinoorte loomemajas, lauldes südamlikku lugu sellest, kuidas eite-taati on halliks läinud.

Ja seda tuntud vene lugu  “Moii goda, mojo bogatstvo!” (“Minu aastad on minu rikkus!”) on ta koguni kohalikus kaabeltelevisioonis laulnud.

Seppern on Korbiga ka koos laulnud ja talle laulugi kirjutanud, et Korb saaks selle Kohtla-Järve linnapeana salvestada ning plaadi Kohtla-Järve sõpruslinna  Kedainiai linnapeale Leedus kinkida.

Lugu jäi Korbi poolt siiski lindistamata ning Seppern laulis selle lõpuks ise ära.

Aga praeguseks olevat Korbil neli lugu plaadi peal olemas.

“Viisi peab, häält tal on,” ütleb Seppern, kelle sõnul laulab Korb nii vene kui eesti keeles, sealhulgas ka “Õllepruulijat”. “Molodets!” kostab Seppern.

Kus ja millal saaks Korbi laulmas kuulda?

Vot seda ma ei oska teile öelda.

Võib-olla kohtumistel valijatega?