Kui veel pool aastat tagasi tundus, et haldusreformiga on Eestis asi otsustatud ja omavalitsused on riigi ette kirjutatud ühinemiskohustusega leppinud, siis nüüdseks on asi segasemaks läinud. Omavalitsused pöörduvad riburada riigikohtu poole, taotledes haldusreformi seaduse tunnistamist põhiseadusvastaseks. Aga põhiseadus ütleb, et kõiki kohaliku elu küsimusi otsustavad ja korraldavad kohalikud omavalitsused, kes tegutsevad seaduste alusel iseseisvalt, ja et kohaliku omavalitsuse üksuste piire ei tohi muuta vastavate omavalitsuste arvamust ära kuulamata.

Ida-Virumaal on vähemalt viis omavalitsust, kes mõlgutavad kohtusse pöördumist liitumise sunni pärast. Tänases Põhjarannikus ilmuvas intervjuus ütleb presidendikandidaat Mailis Reps, kes käis kampaania raames läbi peaaegu kõik Eesti omavalitsused, et 90 protsenti on sellise haldusreformi vastu.

Tekib küsimus, et mis siis ühtäkki on juhtunud. Tegelikkuses ei ole põhjus ju pelgalt omavalitsusjuhtide hirmus oma töökoha kaotuse pärast. Kes veel, kui mitte omavalitsused on näinud riigis hiilivat haldusreformi juba üle kümne aasta. Selle tagajärjeks on olnud post- ja pangakontorite sulgemine, politseijaoskondade ja päästedepoode likvideerimine, bussiühenduse halvenemine jne. Küllap tajutakse ohtu, et paljudele võib liitmine tähendada teenuste kättesaadavuse halvenemist ning seniste hüvede ja toetuste kadumist.

Eriti väiksemates omavalitsustes on kogukonnatunnetus sageli vallapõhine ning inimesed teavad, kuidas seal elada ja hakkama saada. Liitmine suurteks aga tekitab teadmatust ja hirmu tuleviku ees. Haldusreform on kindlasti vajalik, kuid tekkinud olukord näitab, et valitsus pole osanud ise seda piisavalt läbi mõelda, et siis selgituste toel inimeste hirme maandada. Kogu konteksti arvestades on riigikohtu eesootaval otsusel ühiskonna jaoks väga suur kaal.