MATTI KÄMÄRÄ
Virve Osila. 

Ma käisin Saaremaal! Noh ja siis, ütleb lugeja, mõni ime. Tänapäeval on kogu maailm valla ja mida kaugemale reisitakse, seda uhkemalt see kõlab ja rohkemalt sellest räägitakse. Minuga on pisut teisemad lood. Olen käinud vaid Rootsis ja väisanud Brüsselit. Kutsutud olin küll ka Austraalia väikelinna Thirlmeresse, kus mu näidendit mängiti, ja Triinu (kunagine Välis-Eesti ajakiri, millele ma kaastööd tegin) toimetusse Torontos, aga kui ikka südamelihas on infarktidest kahjustatud ja kurjad sõrad organismis hävitustööd teinud, siis polnud mul julgust ega jõudu pikkade võõramaareiside jaoks.

Saaremaale sattusin esimest korda eelmise sajandi 80ndate lõpus ja armusin kohe. Saarde ja saarlastesse. Iga ihurakuga tundsin, et olin seal alati oodatud. Üks Tartu neuroloog ütles mulle kord, et oleksin ma normaalne, saaks mind ehk ravida ka. Vaatamata oma meditsiinilistele ja muudele ebanormaalsustele Saaremaal ma haige ei olnud. Seal tervenesin hingeliselt pärast Estonia hukku ja ka siis, kui mulle kodumail vahel haiget tehti.

Saaremaal kohtusin lugejatega, esinesin üksi ja koos sealsete kollektiividega, vedasin Mäetaguse laulunaised Saaremaale mitmepäevasele kontserdituurile; Karja puhkpillimehed ja ansamblinaised käisid meil vastukülaskäigul − ma lausa kasvasin nende kõigiga kokku. Saaremaal kirjutasin terve raamatutäie luuletusi; “Peotäis päikeseõisi” saigi esitletud Kuressaare raekojas 1996. aastal.

2007. aasta suvest kuni tänavuse suveni tekkis minu ja Saaremaa vahel n-ö pikk paus. Kord vedas tervis alt, kord nappis raha ja aeg, see põrguline, lausa kadus käest. Sõpradega suhtlesin küll tihedalt, kuid igatsust see ei vähendanud. Kartsin tõsimeeli, et ma oma hingekoju enam ei jõuagi. Tänu heale sõbrale mu unistus siiski täitus.

Virtsu sadamas kiljusin vaimustusest, kui “Piret” üle sädeleva mere kaile lähenes. Praamil olin põnevil nagu laps kommipoe ukse taga, et kui see lõpuks avaneb, siis …! Kuivastus kilkasin autoaknast Saaremaale tere; mis sellest, et autojuht ja muu rahvas kerget kohkumust üles näitasid. Ma olin kohal! Saar ja sõbrad ootasid. Need kolm ööpäeva läksid lennates. Tundsin end ülihästi, miski ei valutanud, vererõhk oli nagu leerilapsel, süda püsis rütmis. Ma ei häbenenud isegi oma väljanägemist. Mandril öeldakse mulle tihti, et “oi, kui vanaks sa oled jäänud!” ja “jeerum, kui paks sa oled!”. Saarlased ütlesid, et ma pole üldse muutunud ja olen ikka kenasti täissale. Kas pole armas?

Kohtusin peaaegu kõigi oma oluliste sõpradega Karjas ja Tombal, Nasval ja Kuressaares. Peaaegu seepärast, et paar armast inimest ei jõudnud mind ära oodata. Külastasin neid kalmuaedades ja palusin oma hilinemise andeks ning mu kaotusvalu leevenes aegamisi. Hüvastijätt andis jõudu neist lahti lasta, et nemadki seal kusagil kergendust tunneksid. Olin Saaremaal kogu aeg nii rõõmus, milline ma kodus ammu pole olnud. Natuke nagu armunud, natuke nagu joobunud, sihuke tobedavõitu. Nii hea oli naerda! Kohe südamest, nii et näolihased kiskusid krampi. Ei kellegi üle, lihtsalt hea tuju ajas üle ääre; ka neil, kes minuga koos olid. Kodus on mul kaupluseni ja raamatukoguni mõnisada meetrit − pean vahepeal hinge tõmbama. Sõrves marssisin Sõrve sääre tipuni; maailma otsa, nagu seda paika nimetan, kus kaks merd otsekui armumänguks kokku saavad. Seisin, üks jalg Riia lahes ja teine Läänemeres, karjusin kajakatega võidu heleda taeva all, kui päike oli seniidis ja mu kaks viimast halli ajurakku kõrbesid kui munad praepannil. Ning väsimust polnud ollagi!

Aga kogu selle ilu ja võlu sees tundsin ikka murekübemeid ka. Haldusreform on suure eriilmelise saare muutnud tohutuks supikatlaks ning kulbihoidjad ja leemeliigutajad asuvad kõik ühes kohas − Kuressaares. See liitmistehe osutus mitmeski mõttes lahutavaks ja tegi haiget paljudele − üksjagu südamega töötanud inimeste südametest said sõna otseses mõttes kahjustatud. Miks küll hästi toimivate omavalitsuste elu ja töö vajas segipaiskamist? Näiteks mina ei suuda Alutaguse suurvalda kunagi oma koduvallaks nimetada ega mõista, miks küll Kohtla-Nõmme peab olema Toila valla ääremaa … Samuti ei mõista lihtne saarlane, miks tema eluolu üle otsustavad võõrad bürokraadid, kes kohalikku koloriiti ei tunne ega sellest eriti hooligi. Ei taha pidada end mingiks prohvetiks, aga kusagil minu sees on üks kiibitseja, kes arvab, et “ükskord algab aega, mil need suured lähvad lõhki, lagunevad väiksemateks, vanadesse piiridesse tahaksivad tagasije…”. Mine tea?!

Aga aitab sellest! Ei taha oma suverõõmsat lugu niimoodi lõpetada. Kirjutasin ju seepärast, et rõõmu jagada ja tuletada meile kõigile meelde, et sõprus on kõige imelisem asi, mida inimlaps tunda saab. Üks armas Muhu juurtega saarlasest sõna- ja sulesepp on kirjutanud:

… õnn on see, kui alati on midagi oodata,

kui ükski unistus ei tundu liiga pöörane,

kui ükski tee sõbra juurde pole liiga pikk,

sest ka pilkaseimas öös võib aimata koitu

ja mustemate pilvede taga on sinine taevas,

oska vaid näha ja kuulda ja mõista…

Siis mõistetakse ka sind.

Ma ootasin. Ma unistasin. Ja jõudsin ühe armsa sõbra toel läbida pika tee ning jõuda üle mere teiste kallite sõpradeni. Ja kuigi kodus mu süda jälle jukerdab, vererõhk ronib ülespoole ning seljavalu pigistab vee silmist, aitab mul seda taluda mälestus Saaremaa heledast taevast, mere sillerdusest, põllumoonide verevusest ja erilisest päikesekuumade kadakate lõhnast. Mul on alles veel mõned viilud Karja Pagari leiba, mille söömine teeb terveks ja tugevaks, sest seal tehakse igale pätsile pai. Ning mu laual on sellesuvine peotäis päikeseõisi − koorevõivärvi potiroos. Mis aga kõige tähtsam: ma oskan oma sõbrad enda ligi mõelda ja tean, et nemad mõtlevad mindki enestele lähedale. See, et ma Saaremaad nii väga armastan, ei tähenda, et ma Virumaad armastaksin vähem või et ma oma mandrisõpru kalliks ei peaks. Õnne valemi lahtimõtestamiseks oli mul vaja ajas tagasi minna, et oleks jaksu oma teel veel sammhaaval edasi tatsuda.