Eestis on noorte töötus ligi kaks korda suurem kui keskmine töötus ning hakanud viimasel ajal ka üldisele heale tööturu seisule vaatamata hoopis suurenema. 2017. aasta kolme esimese kvartali keskmisena oli noorte töötuse määr 14,1%, samas kui üldise töötuse määr umbes 6%.
Noortegarantii tugisüsteemi eesmärk on vähendada mittetöötavate ja mitteõppivate noorte arvu. Ja seadusemuudatusega lahendame kaht peamist probleemi noorte abistamisel.
Esiteks ei ole meil praegu ülevaadet noortest, kes ei tööta, ei õpi või on mingil muul mõjuval põhjusel tööturult eemal. Teiseks ei ole Eestis süsteemset lähenemist, mis aitaks nendel noortel püsivalt tagasi haridusse või tööturule jõuda.
Eestis pakuvad väga paljud osapooled noortele küll mitmesuguseid karjääri- ja tööturuteenuseid ning proovivad jõuda noorteni ka noorsootöö meetmetega, aga nad eeldavad, et noor inimene teeb ise oma esimese sammu, jõuab näiteks töötukassasse, Rajaleidjasse, noorte tugilasse. Suurel osal mittetöötavatest ja -õppivatest noortest ei pruugi selleks olla piisavalt motivatsiooni või võivad neil olla selleks mingid muud takistused.
Noorte tööhõive teemat on viimastel aastatel ka kõige olulisemaks hõive-eesmärgiks peetud Euroopa Liidu tasandil. 2013. aastal lõi Euroopa Komisjon noortegarantii algatuse, mille põhimõtted heaks kiitnud liikmesriigid, sealhulgas Eesti, on võtnud kohustuse tagada noortele võimalus jõuda nelja kuu jooksul pärast töötuks jäämist või koolist lahkumist tagasi tööle, kooli või täiendus- ja ümberõppele.
Kavandatav seadusemuudatus aitab Eestil neid ülesandeid täita. Noorte abistamise tähtsus seisneb ka selles, et tänapäeva 20aastane noor, kes on ilma erialase hariduseta, vähese töökogemusega, koolis ei käi, ei õpi ega ka tööta ning on mitteaktiivne, võib ka kümme aastat hiljem olla samasuguses olukorras ehk endiselt riskirühma kuuluv ning pika aja peale siis heituda ja selle tagajärjel liikuda hoopis sotsiaalkaitsesüsteemi. Ka rahvusvaheline praktika, näiteks Rootsis, Saksamaal ja Taanis, on näidanud, et mitteaktiivsete inimeste tööturule või kooli tagasi aitamiseks on kõige tõhusam just varajane sekkumine. See tugisüsteem seda aitabki teha.
Süsteem ise koosneb laias laastus kahest osast. Et saada seaduse raamist või sellest muudatusest aru, on meie eesmärk luua juhtumikorralduslik terviklähenemine nendele noortele, kes on haridustee katkestanud või mõnel muul põhjusel mitteaktiivsed, selleks et nad jõuaksid tagasi tööturule.
Esimene samm on see, et me loome selle seadusega vajaliku aluse, et riigis olemasolevate registriandmete pealt anda kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötajale väärtuslikku informatsiooni, millised tema omavalitsuse noortest potentsiaalselt riskirühma kuuluvad, selleks et kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötajal oleks kõige tõhusamalt ja efektiivsemalt võimalik seda juhtumikorraldust rakendada.
Praktikas tähendab see seda, et kohalik omavalitsus saab õiguse pärida erisugustest riiklikest registritest infot selle kohta, missugune on nende registrite andmetel konkreetsesse gruppi kuuluva noore staatus. Näiteks kontrollime seda, kas ta õpib või ei õpi − seda näeb hariduse infosüsteemist −, kas ta töötab või ei tööta − seda on samamoodi võimalik maksuameti infosüsteemist kätte saada −, kas ta on töötuna arvel või ei ole − seda ütleb töötukassa register −, kas tal on puuduv töövõime, kas ta ei tegele ettevõtlusega, kas ta kasvatab alla 1,5aastast last, kas ta kannab vangistust või on kaitseväeteenistuses.
Kui seda noort selle päringu põhjal üheski nendest registritest ei ole, saab sotsiaaltöötaja enda kätte info, et riigil puudub teadmine, mis selle noorega toimub. Ja sel hetkel võtab juhtumikorraldaja, sotsiaaltöötaja selle juhtumi enda käsitleda, püüab saada selle inimesega kontakti, pakkuda talle abi.
Juhul kui inimene sellest abist keeldub, siis loomulikult seda abi rohkem ei osutata. Kui ta aga selle vastu võtab, siis juhatab juhtumikorraldaja ta juba olemasolevate kas kohaliku omavalitsuse või riigi teenusteni, et aidata noorel minna kas tööturule või siis sõltuvalt olukorrast tagasi haridusse.