Välisminister Marina Kaljurand tõdes eile Brüsselis aset leidnud kümnete hukkunutega pommirünnakute järel, et terrorism ei ole kunagi olnud meile lähemal kui praegu.

Iga sellise ohvriterohke rünnaku järel kinnitavad riigijuhid, et rahvusvaheline kogukond teeb kõik selleks, et niisugused tragöödiad enam ei korduks. Ometigi nad korduvad, teenides kurjade jõudude eesmärki külvata hirmu ja ebakindlust ning püüdes panna kahtlema Lääne maailmas tunnustatud väärtustes, valitsemisviisides ja riigikorras ning muus säärases.

Iga sellise väga laia kõlapinnaga terroriakt on andnud ka kinnitust, et selliseid rünnakuid ei ole võimalik sajaprotsendilise kindlusega ära hoida. Olgugi et  paljude riikide eriteenistused teevad loodetavasti parima, et neid ei juhtuks.

Muidugi kerkib veriste massirünnakute järel ka üldisem küsimus, kas üldise turvalisuse nimel peaks andma julgeolekujõududele rohkem õigusi ja raha ning kas ühiskonna poolt saavad suurema toetuse sõjalised operatsioonid terroriaktide eeldatavate peamiste kavandajate vastu maailma eri paigus.

Need teemad tõusid selgelt esile pärast 2001. aasta 11. septembril Ameerikat tabanud terrorirünnakuid. On rohkem kui tõenäoline, et nüüd, kui rünnati Euroopa Liidu pealinna Brüsselit, on sellised küsimused taas laual. Lihtsaid ja ainuõigeid vastuseid, nagu mõned olukorda ära kasutada püüdvad populistid püüavad näidata, tegelikult pole. Aga vastulöök on möödapääsmatu.