Madis Leivitsa sõnul on metsloomadega juhtuvate õnnetuste põhjus valdavalt inimtegevus − olgu siis inimeste tehtu või vahel ka tegemata jäetu.
MATTI KÄMÄRÄ 

Eesti ainuke metsloomade arst Madis Leivits paneb suurt rõhku diagnostikale, et teha kohe alguses selgeks, kas looma on üldse mõtet ravida − kui mõnda eluliselt tähtsat funktsiooni pole võimalik taastada, ei saaks seda looma ju loodusesse tagasi lasta.

Olete nimetanud end Hunt Kriimsilmaks, kel on üheksa ametit, kümnes nälg. Näljaga on asi selge − üheksa ameti kõrvalt polegi eriti aega süüa. Aga mis need üheksa ametit on?

Eks see loomaarsti elu ole mitmekülgne, see haridus võimaldab teha nii mõndagi, ei piira tööd loomaliigi spetsiifiliselt. Kuigi mind teatakse rohkem metsloomade abistajana, siis kuna metsloomade arveid keegi maksta väga ei taha, tuleb olla leidlik ja teha ka muid töid, mis võimaldavad oma hobisid toetada. Tegelen ka koduloomadega, pigem suurloomadega: kodulinnud, veised, sead. Päris tihti tuleb nõustada, on vaja asju ehitada ja parandada − loomapuuridest meditsiiniliste abivahenditeni. Väikselt Eesti turult ei ole alati kõike võtta ja siis tuleb olla väga leidlik. Hästi oluline osa on perel, see on ka amet: olla hea kaaslane oma elukaaslasele ja hea isa oma lastele. Lisaks veel natuke õpetamist maaülikoolis, esinemisi ja teadustööd.

Kas võib öelda, et olete Eestis ainuke metsloomade arst?

Oleneb, kuidas me defineerime metslooma. Kui räägime looduses vabalt elavatest loomadest, kes ei ole kodulooma taustaga, siis päris meditsiinilise raviga tegelejaid minu teada rohkem ei ole.

Meditsiinilise poole pealt väga vahet ei ole, kas on inimene, koduloom või metsloom.

Kuivõrd on teised loomaarstid suutelised metsloomadele abi andma või vähemalt nende seisundit hindama?

Tudengitele me seda valdkonda natuke ikka õpetame, oleme teinud ka koolitusi praktiseerivatele loomaarstidele. Aga kui iga päev nende loomadega kokku ei puutu, siis võivad nad olla natuke hirmsad. Ka peavad metsloomadega tegelemiseks olema väga laialdased teadmised liigibioloogiast.

Eestis on metsloomade abivajadused sesoonsed. Talvel, kui loodus on puhkerežiimis ja suur osa meie kohalikust loomastikust, eriti linnud, on läinud kusagile soojemasse vööndisse, on oluliselt rahulikum.

Metsas te ilmselt vastuvõtte ei korralda ja hädasolijaid otsimas ka ei käi. Mil moel metsloomad teieni jõuavad?

Ei, keegi ei käi metsas haigeid loomi otsimas. Need loomad, kes vajavad abi, leitakse enamasti inimeste, täpsemalt inimtegevuse juurest ja nende hädaolukorras põhju on otseselt või kaudselt inimese tekitatud.

Kõige levinumad on kokkupõrked autode, klaaspindade, elektriliinidega. Traumad on kõige tavapärasemad, umbes 70 protsenti.

Hädas oleva looma leidja peaks kõigepealt helistama numbril 1313, sealt jõuab info keskkonnaametisse, kes edasist korraldab.

Keskkonnaamet ongi selles osas teie koostööpartner?

Keskkonnaamet on stabiilne, nad ei kao kusagile. Paljudel õhinapõhistel tegutsejatel saab hoog üpris kiiresti otsa, kui nad näevad, et see on väga raske: ei ole ressursse ja paljudel juhtudel ei olegi midagi muud teha kui loom piinadest vabastada. Tihtipeale on vaja professionaalset pilku, emotsiooni põhjal ei saagi aidata.

Teie põhilised patsiendid on linnud, iseäranis kotkad. Miks?

Kuna linde on inimeste läheduses oluliselt rohkem, on neid ka patsientidena rohkem. Suurte ja ohtlike imetajatega, ulukitega ei ole meil tänasel päeval võimalust tegelda ning küsimus on ka, kas alati on selleks vajadust − tihtipeale ei olegi palju võimalik teha.

Kotkad ei ole põhilised, aga kotkad kajavad rohkem läbi. Kuna nad on oma toiduahela astmelt samal kõrgusel kui inimesed, siis nende hädad võivad tihtipeale olla üle kantud inimestele ehk nad on head indikaatorid ohtudele, mis on ka inimestele olulised. Teiseks lähevad suurte ja majesteetlike lindude hädad inimestele korda − rääkides nende probleemidest, inimesed suhestuvad paremini, tunnevad kaasa. Olles toiduahelas väga kõrgel positsioonil, mahub kotkaste nii-öelda tiiva alla väga palju teisi liike ja loodust üldse − nad on head saadikud.

Tavalised loomad on patsientidena tegelikult tavapärasemad, kuigi meile tulevad ikka kaitsealused liigid, kelle populatsioon on oluliselt õrnem ja kes vajavad rohkem inimese hoidmist.

Kotkaste puhul on peamine probleem olnud pliimürgistus. Kuidas plii kotkasteni jõuab?

Plii jõuab loomadeni läbi jahinduse − mitte ainult haavlid, vaid olulisemadki on kuulid. Jahimees ostab pliid sisaldavat laskemoona, laseb sellega metsas mõnd looma ja paiskab pliiosakesed selle looma kehas väga suurele alale laiali. Kõike ta oma toidulauale ei too: seedeelundid, samuti see koht kehas, kuhu kuul tabas − trofeeloomade puhul lausa terve lihakeha −, jäetakse või viiakse metsa alla.

Autokütustes, värvainetes ja veel paljudes muudes asjades on plii keelustatud. Üks levinumaid kohti, kus seda kasutatakse, on autoakud. Kui aku enam elektrit sees ei hoia, tuleb see ohtliku jäätmena ära anda. Need akud tehakse tükkideks, plii ringleb suures osas laskemoona tootjate kätte ning sedakaudu jõuab lõpuks ikkagi metsa alla ja nii inimeste kui ka loomade toidu sisse.

Looduses tasuta lõunatest ära ei öelda, kotkastele on see väga oluline toiduallikas. Nii jõuab plii ka kotkaste seedetrakti ja tekitab seal organismi imendudes palju negatiivseid mõjusid.

Mida plii kotkastele teeb?

Mõju võib olla väga erisugune. Kui kokkupuude on olnud lühiajaline ja kontsentratsioonid kõrged, saabub surm lämbumise tõttu. Väiksemate koguste puhul võivad mõningad elundid ebanormaalselt toimima hakata, näiteks ei toimi seedetrakt ja seal olev toit läheb roiskuma. Inimeste meditsiinis teame, et ainuke ohutu kogus pliid inimorganismis on null, röövlindude puhul me seda ei tea. Ühest Rootsi hiljutisest uuringust teame, et ka väga madalad pliikontsentratsioonid mõjutavad lindude käitumist: nad hakkavad madalamalt lendama, on riskialtimad, lähevad teede äärde toituma ja satuvad seal õnnetustesse, lendavad tuulegeneraatoritesse. Teinekord ei tarvitsegi pliid olla sellises koguses, et see linnu ära tapaks, aga see muudab linnu käitumist ja piltlikult öeldes tõukab ta kuristiku äärele. Hukkumine võib tulla mingi trauma tõttu, aga põhjus, miks ta õnnetusse sattus, oli mürgine raskmetall, mis tema käitumist muutis. Eelmisel nädalal näiteks tuli meile Lätist üks selgroomurruga merikotkas, ka tema organismis oli arvestatav kogus pliid.

Metsa jäetud pliisisaldusega jahipraaki söövad ju ka teised loomad. Kas nemadki saavad mürgistuse?

Eks ikka, aga kui näiteks rebane metsas ära kärvab, ega sellest keegi teagi. Pliiga ongi selline asi, et üks loom sööb, saab mürgistuse, sureb ära, keegi sööb omakorda tema ära… Ehk siis see kuul, millega tabatakse metsas ühte looma, jääb osakestena metsa alla, võib tappa veel mitu ja mitu looma; pliikuuli tapmisvõime ei lõpe tema peatumisega looma kehas.

Kustmaalt läheb see piir, millest alates ei ole inimesel mõistlik looma päästmiseks sekkuda?

Metsloomade puhul on väga suur osa ka eutanaasial. Eesmärk on ju terve ja looduses toime tuleva looma vabastamine, mitte tema piinade pikendamine.

Metsloomale on iga kontakt inimesega oluline stressiallikas ja ka stress ise võib tappa või sellele kaasa aidata. Metsloomad peavad enne vabastamist meile tõestama, et nad on valmis toime tulema.

Näiteks haavatud põdraga ei ole midagi teha: peaksime haava iga päev ravima, selleks peaksime ta iga päev magama panema. Meditsiiniliselt on see väga ohtlik, iga anesteesia on suurte riskidega seotud, teisalt on see loom inimesele väga ohtlik, kolmandaks pole meil nii suure looma jaoks kohta.

Jahiulukeid me ei ravi. Neid kütitakse nii või teisiti, meil ei ole selliseid ressursse, et saaksime jahimeestele loomi ette kasvatada.

Me võiksime meditsiiniliselt teha igasuguseid imeasju, aga see peab olema põhjendatud ja me ei tohiks loomale kui patsiendile tekitada rohkem kannatusi. Igasugune ravi on kindlasti väga stressirohke ja võib olla väga valus. Suur osa tervenemise protsessist jääb ikkagi patsiendi kanda ja kui tegemist on hästi närvilise isendiga, kes vangistuse tingimustes end ära lõhub, siis jäämegi teda ravima. Murtud jalaga kitsetall murrab vangistuses tõenäoliselt järgmise jala ka ära.

Kui palju teie juurde jõudnud loomadest on olnud võimalik loodusesse tagasi lasta?

Laias laastus kolmandik. See on korralik tulemus, arvestades, et väiksed loomalapsed reeglina meie juurde ei satu; keskkonnaamet leiab nende jaoks enamasti mingi muu lahenduse − tavaliselt tagastab nii-öelda lastevanematele.

Kui ma võrdlen maailma samasuguste tippkeskustega, siis kolmandik ongi hea tulemus. Kui tegeldakse ka tervete loomalastega, siis on protsent alati kõrgem.

Me paneme hästi suure rõhu diagnostikale: üritame väga selgeks teha, kas kõik vajalikud funktsioonid kehas toimivad; kui ei toimi, siis kas neid on võimalik ravida, ja kui ei ole võimalik, siis… Invaliide me loodusesse kindlasti ei lase, et nad seal uuesti hätta satuksid. Elu päästa on üks asi, aga me peame elukvaliteedi tagama − loom peab tulema looduses toime. Kolme jalaga imetaja suudab ära joosta − aga kas te olete looduses kolme jalaga rebast näinud?  Esmajärjekorras peame mõtlema looma heaolule; näljasurm on päris piinarikas. Pigem suunata ressursid nendele loomadele, keda on võimalik reaalselt nende loomulikku keskkonda tagasi aidata.

Kuidas te emotsionaalselt selliste raskete otsustega toime tulete?

Tuleb tugineda ratsionaalsele mõtlemisele, mitte emotsioonidele, muidu tuleb läbipõlemine väga kiiresti.

Meie ravil olevatel patsientidel on kliinikus eraldi ruum, kuhu inimene satub ainult siis, kui on vaja mingit protseduuri teha. Mingit kallistamist ja paitamist, nagu vahel telekast näha võib, meil ei ole − see on looma jaoks tegelikult halb, põhjustab veel rohkem stressi. Inimene on metsloomade jaoks oht ja kiskja.

Kui palju te oma patsientide edasisest elukäigust teate?

Kõik linnud saavad rõnga jalga ja mõni suurem imetaja kõrvamärgid, aga taasleiu saamine on üpris raske.

Neljale kotkale oleme GPS-saatja selga pannud. Esimene oli aastal 2012 merikotkas, kes kaks kuud hiljem Simuna kandis maha lasti. Järgmine oli noor kaljukotkas, kelle saatja mingist hetkest enam signaali ei andnud. Saatjate patareid on üsna väiksed ja päikesepaneelidest pole kohapeale talvituma jäävate lindude puhul sügisest kevadeni kasu, välja lülitunud saatja aga ei pruugi kevadel uuesti ärgata. Nii et me ei tea, kas oli saatja viga või juhtus selle kotkaga midagi.

Kolmanda saatja sai paar aastat tagasi Ust-Luga kandist pärit merikotkas, tema toimetamist on rändekaardil näha. Esimesel aastal oli tal üks poeg, möödunud suvel kaks. Nii et tema elu päästmise tulemusena on kolm kotkast sündinud.

Viimasena sai saatja Eesti vanim kaljukotkas, kes toimetab praegu kenasti oma pesitsuspiirkonnas.

Haigekassat metsloomadel pole, omanikku, kes arve maksaks, samuti mitte. Kust nende ravimiseks raha tuleb?

Keskkonnaamet aitab mingil määral. Kõige suurem kulutus on ikka oma tööaeg, mille eest rahalist tasu ei saa, emotsioone küll. Mõneti saame ka annetusi. Maaülikool panustab tugevalt oma infrastruktuuriga, seni oleme hakkama saanud.

Kõige tähtsam on väga suur sisemine motivatsioon. Ega ühe isendi päästmine päästa popuatsiooni või maailma, aga nende üksikindiviidide pealt on võimalik rääkida mingi probleem lahti. Ilma nende surevate kotkasteta vaevalt keegi pliikuulide teemat teadvustaks.

Veterinaariat õppima minnes oli teil ilmselt tulevasest ametist ka mingi ettekujutus. Kui palju see erines sellest, mida praegu iga päev teete?

Kuna mul perekonnas ühtegi loomaarsti ei ole, siis ega mul ettekujutust väga olnud. Isa on küll bioloog, aga see on natuke teine valdkond.

Isa töö tõttu ja temaga kaasas käies sai loomi nähtud ning üritatud neid abistada, tundes, et midagi jääb ikka puudu… Teisalt strateegiline arusaam, et kui räägime põllumajandusloomadest, siis inimene tahab ju toitu kogu aeg ja mis iganes juhtub, vajavad inimesed veterinaare igal juhul − kindel amet, millega ka enda toidulaua saab kaetud.

Loomaarstiõpe on kindlasti olnud minule väga sobiv ja õige valik.

Metsloomadest vist ülikoolis väga palju ei räägitud?

Mina käisin meistrioskusi õppimas Ameerikas, aasta Virginia osariigis metsloomade haiglas, kus oli üle kahe ja poole tuhande patsiendi. Meditsiinis on meistri ja õpipoisi printsiip ülioluline. Palju informatsiooni võib küll kirjandusest saada, aga efekti annavad ikkagi käeline tegevus ja väiksed nüansid. Väga suur osa mu teadmistest on sealt pärit. Oleme tänini tihedalt kontaktis.

Loomaarsti tööpäev ei lõpe kell viis ega piirdu alati üksnes tööpäevadega. Kuidas pere sellega lepib?

Elukaaslane on meditsiiniõde, eks tal ole seetõttu vahest lihtsam mõista. Pere on mulle prioriteet number üks, tuleb leida sobiv lahendus ja ka lapsi oma tegevustesse kaasata, püüda neid oma looduse- ja loomapisikuga nakatada. Lapsed on veel üpris väiksed − tütar neljane ja poeg kahene −, aga tütar saab juba maailma asjadest väga hästi aru ning oskab ka pliiprobleemist rääkida.