Indrek Spungin: “Tahtmatult ja vägisi olid silme ees näited headest kodumaistest filmidest ja nii väga oleks tahtnud teha Eesti filmi, aga… Saime lõpuks endast võitu ja tegime ikkagi kunstiliselt kandva ja hoogsa teose.”
ALAN PROOSA 

Kuna David Bowie, Andy Warhol ja Leni Riefenstahl on paraku surnud − aga nende looming muidugi elab! −, peavad järeltulevad põlved adra, kitarri ja kinokaamera järele haarama. Nõnda võttis Ida-Viru päritolu Indrek Spungin aka Chungin kätte ja tegi Psychoterrori Freddyst täispika portreefilmi “Enam kui elu”. Las vaataja kleebib sellele silte!

Kuidas jõudsid selleni, et tegid filmi Freddy Grenzmannist ehk Psychoterrori Freddyst ehk punkar Freddyst?

Läksime koos Taavi Aruse ja filmikolaga kõiksust intervjueerima, kui vastu jalutas Freddy Grenzmann, kaks kätt taskus, ja ütles: “Hei, kutid, sealt ei leia te muhvigi, seadke aga sammud minu järel!” Võtsime seda kui ilmutust ja kadusime poeedi sabas garaažide taha. Ja seal rullus lahti kogu see triangel, mida nüüd kinolinal näha saab. Pidime olema vaid ise piisavalt ärksad ja sündmustel kannul püsima, et kõik üles võtta.

Mis sind ikkagi motiveeris ja käivitas − kui nüüd selle poeetilise sissejuhatuse kõrvale jätame?

Selleks oli muidugi Freddy äärmuslik ja värvikalt vastuoluline isik, tema looming ja tema bänd Psychoterror, mille fänn ma olen olnud juba õrnast teismeeast saadik. Mulle meeldib Freddy puhul see, et ta ei ole ainult laulja, vaid ka poeet ja ta läheb kogu aeg paremaks. Nagu tema bändki. See on samuti väga huvitav, et ta on nihkes oma aja ja ümbritseva ruumiga. Kui teised pungiheerosed, nagu Villu Tamme ja Tõnu Trubetsky, on ammu koguperelemmikuteks saanud, siis näita mulle lapsevanemat, kes julgeks Freddyt külla kutsuda. Kuid see on muidugi ülepaisutatud kuvand Freddyst, mis ontlikud sabinasse ajab.

Nii palju kui ma olen näinud, siis Freddy meeldib näiteks lastele väga. Igasugu kontseptsioonidest ja eelarvamustest vabad lapsed tunnevad ära siiruse ja teistsugususe. Neile meeldib see, kui ollakse ise või vähemalt üritatakse leida teid, jäämaks endaks ses iseenda õhukeses kestas. Freddy ei ole selles ka ise muidugi kõige osavam, aga see, kuidas ta pidevalt enda otsa komistab, on lahe. See on ehe. Freddy on ehe. Lapsed on ehedad. Ehedad asjad on isekeskis dialoogis ja ajavad teineteist õieli.

Milline oli filmi algne kontseptsioon?

Algne kontseptsioon oli totaalne antikontseptsioon. Lähtepunkt oli: pekki kõik kontseptsioonid. Tahtsime Taaviga teha filmi, mis räägiks kõigest. Aga kõik on sama hästi kui mitte midagi. Nii et ma ei teagi, kas seda nimetada totaalseks nihilismiks või holistiliseks hõlmamiseks. Igatahes me tahtsime paljastada kõiksusetagused kulissid. Umbes nagu laps, kes satub teatrisse, aga teda üldse ei koti näitemäng, ta tahab teada, kuidas kardin liigub ja kes on see liikumatu liigutaja, kes liigutab näitlejat.

Kas filmi tehes kiskus miski ka kiiva ja/või tekkis tunne, et olete ummikus?

Vahepeal oli küll üks hetk, kus me ei saanud päriselt aru, kus me omadega oleme. Tegelikult olime Pirital metsas ja tegime ulmefilmi, kus planeedile Maa on saabunud kaks hommikutähe tarka ekspeditsionisti, kes tulid siia uurima nendele tundmatuid liike ehk nn maa vilju. Nad kohtusid lumises metsas kohe kõige kõvema pähkli ehk poeediga, aga poeedi kujundlik keel ja metafoorid osutusid pragmaatikutest tarkadele lahendamatuks mõistatuseks.

Seal, kus hakkas just huvitavaks minema, läks kõik pekki, kuna kõik näitlejad − nimesid nimetamata − olid äkki diivad ja pirtsutasid, nii kuis jaksasid, kostüümid olid äärmiselt ebausutavad ja… Kui aus olla, siis ega rohkem stsenaariumi polnudki. Vaat siis oli küll tunne, et sinna metsa me vist jäämegi oma filmiga. Aga mingi aeg hiljem naasime juba tuttavate garaažide taha, oma teada-tuntud lohisevatele radadele ning triangel läks hurraaga edasi.

Kui tuttav või võõras oli sulle filmi tegema asudes see niinimetatud kinostiihia?

Mis asi on kinostiihia? See, et hakkad tegema suurt kunsti ja siis tuleb välja ikka Eesti film? No ma ei tea. Kinolinalt ja telekaekraanilt on ikka tuttav, mis asi see film on. No lihtsalt vaatad ja saad pihta. See on nagu lugemine ja kirjutamine. Kui oskad lugeda, siis ilmselt õpid ka kirjutama. Kui vaatad filme, siis oskad neid juba paratamatult ka ise teha. Kui vaatad liiga palju Eesti filme, oskad ka juba Eesti filmi teha. Ega siin mingit peent gurmeed ja kokakunsti ei ole. Lihtne supp.

Freddy on millegipärast Ida-Virule kuidagi lähedane tegelane. Miks?

Freddy on lähedane tegelane neile, kes on vähem võrdsed võrdsete seas. Ida-Virus on palju töölisverd, kes vääriks paremaid tingimusi. Meil keegi streikida ei julge, sest kardetakse, et nii võib minna veel hullemaks, ent sisemine uss ikkagi pureb, sest tahaks ju paremaid tingimusi. Tahaks võrdsust. Freddy aga streigib postojanno ja kompromissitult. Ta teeb seda oma eluga, ta väljendab seda oma loominguga.

See kõnetab töölisnoort, keda rõhub tume kubjas. Freddy on nii tööliste kui ka eluheidikute hääletoru. Töölised ja eluheidikud on meie käesolevas pildis ju selsamal pulgal, sest valitsevas edukultuses on päris piinlik, kui oled näiteks põllumees või kassapidaja, aga mitte advokaat või suusataja. OK, suusataja pole ka vist enam eriti popp olla. Aga isegi õpetaja olla on piinlik. Muidu igati tunnustatud ja auväärt amet, aga kui palka vaatad ja võrdled seda mingi pihkurist ametniku omaga, siis hakkab ju piinlik.

Mis ikkagi oli filmi valmimisel suurim väljakutse?

Suurim väljakutse oli teha mitte-Eesti filmi. Tahtmatult ja vägisi olid silme ees näited headest kodumaistest filmidest ja nii väga oleks tahtnud teha vaataja ootustele vastu tulles Eesti filmi, aga… Saime lõpuks endast võitu ja tegime ikkagi kunstiliselt kandva ja hoogsa teose. Tõsi, ei saa ka öelda, et käsiteldava materjali vastupanu oleks vastupidises suunas eriti tunnetatav olnud.

Millal sind ja sinu bändi võib taas Ida-Virus esinemas näha?

Eks festivalil “Mägede hääl”, mis toimub 6. kuni 8. juulini Kohtla-Nõmmel kaevandusmuuseumi alal, kohtume. Olen ülimalt õnnelik, et tänavu taas esinema kutsuti. Kusjuures Psychoterror esineb seal samuti ja ka film “Enam kui elu” linastub festivali kinoprogrammis. Loodetavasti näitame filmi peagi Jõhvi kontserdimaja kinos Amadeus ja sinna tuleks ka ise kohale.

( Freddy Grenzmanni näeb ja kuuleb aga 5. mail Jõhvis, kus ta astub üles kirjandusfestivali “Prima Vista” üritusel “Vaksalikontsert” ja samuti Jõhvi keskraamatukogus − T.K.)