Külaplatsil, kus sageli toimuvad mitmesugused kogukonnaüritused, on massiivsetest männipalkidest nõupidamislaud. Selle kinkis mullu Meedy Hiielole tema tütrepoeg. MATTI KÄMÄRÄ 

Pärtlipäeval saab 90aastaseks Narva-Jõesuu vallas Perjatsi külas elav Vaivara kandi maa sool Meedy Hiielo. Meedy kannab kohalikku mälu ja näitab oma vitaalsusega, et ei kõige raskemad saatuselöögid ega “liiga põnevad ajad” suuda tugeva tahte ja selge maainimese mõistusega naisterahvast murda.

Tema pole võõra võimu istutatud kõrbepõõsas, mis veereb, kuhu saadetakse, vaid sügavate juurtega uhke puu − milliseid ta ise oma pika elu ajal on tuhandeid ja tuhandeid paljale, sõja- või kaevandusešaakalite poolt rikutud pinnasele istutanud.

Pärast poolteist tundi kestvat elulooekskurssi Meedy Hiielo ilusas aias, mis pälvis muuseas ka presidendi konkursi “Kaunis Eesti kodu 2014” auhinna, ja tema enda loodud, kohalikku ajalugu tutvustavas muuseumitoas, seisatame kohe 90aastaseks saava prouaga tema aia taga asuval künkal.

Sõjamägede kõrval 

Künkal on Perjatsi küla keskpunkti tähistav kivi, mis avati 20 aastat tagasi asula 500. sünnipäevaks, ja lipuvarras ning seda ümbritseb lausa golfimuru kvaliteeditasemal lahmakas muruväli.

“Leppisime Kaisa Orgu ja Helgi Promentiga, kes saavad Eesti 100. sünnipäeval samuti 90aastaseks, kokku, et elame ka 100aastaseks,” paljastab soliidses eas naine. Orgu ja Proment elavad praegu Tallinnas, aga nemadki on Vaivara kandi tüdrukud.

MEEDY HIIELO: “Leppisime Kaisa Orgu ja Helgi Promentiga, kes saavad Eesti 100. sünnipäeval samuti 90aastaseks, kokku, et elame ka 100aastaseks.”

Külaplatsil, kus sageli toimuvad mitmesugused kogukonnaüritused, on massiivsetest männipalkidest nõupidamislaud. Selle kinkis vanaemale mullu tema tütrepoeg, kes oma murutraktoriga ka “golfiväljaku” eest hoolt kannab. Meedy maja ja künkani, kus tsaariajal asus teravilja- ja riideait, viib kaunis looklev tee, mis on paene, mis paene. Meedy näitab üht vaevu märgatavat ringi maapinnal, kus asus suur lennukipommi kraater, mille tema on abilistega kenasti täitnud. Aga kuna aluspinnas on kuiv paas, ei õnnestu sinna puid istutada − need kuivavad lihtsalt põuastel suvedel ära.

Talupaik kuulus varem Promenti-Juhanile, pääle sõda elasid samas paigas Meedy abikaasa vanemad. Naine on enne oma muuseumis näidanud kenasti tikitud linasid ja need olidki tema ämma valmistatud. “See, et need esemed säilisid, on puhas juhus. Kohalikel jäid 1944. aasta alguses sõjatandri eest pagedes loomad lauta, kõik riideesemed kappidesse, vili aita. Midagi ei saanud rohkem kaasa võtta − palju reele mahub?! Ja hiljem hakkasid äia juurde käima naasnud inimesed, kes hakkasid oma kodusid taastama. Asuti meenutama kunagist elu ja lahkudes öeldi alati: “Vaata, kui õnnelikud me olime − kõik oli olemas, ja nüüd… pole midagi.”

“Igaüks valib oma tee” 

Meedy pojapoeg töötab Hollandis, tütrepoeg Soomes, 21aastane pojapojapoeg on Tallinnas autoteeninduses ametis. Kas keegi neist Ida-Virumaale päriseks ei taha tulla? “Aga mida nad teevad siin? Vahel ikka mõtlen pojapojapojale − et järsku tema keerab ringi ja asub siia alaliselt, aga… ei tea. Mõjutama ei hakka − igaüks valib oma tee! Mina tulin näiteks Rakverest, kus töötasin hoiukassas, 1948. aastal nõnda ära, kui sain aru, et mind võidakse vangilaagrisse saata. Hoiukassa riigilaenuinspektorid mõlemad nõnda läksid. Komandeering Tallinna − rongis arreteeriti. Teisel õnnestus võib-olla metsavennaks minna, aga tema saatust täpselt ei tea.

Juhataja hakkas minu kallal närima − ma ei tohtinud ühegi hoiustajaga vestelda, vaid tema tohtis rääkida. Pidev valve oli peal ja siis adusin, et iga hetk võib olla minek. Sain palga kätte, istusin rongi peale ja tulin Vaivara maadele. Ühtegi puud ega põõsast polnud. Siit vaatasime Vaivara raudteejaama (naine näitab käega eri suundades, kus praegu piiravad vaadet täies lehes puud ja põõsad − T.K.), kui rongid sõitsid. Sinimäed olid paljad nagu aherainemäed − vaid kõrbenud puutüükad püsti. Ühelgi linnul polnud põõsastki, et kuskil aset leida. Linnulaulu polnud − oli kõrvulukustav vaikus ja must maa,” räägib Meedy ning näitab puid, mille ta koos mehe ja lastega on istutanud. Kaks neist on ameerika pähklipuud, mis Meedyle omal ajal kingiti ning mis kasvavad tamme ja dekoratiivõunapuu kõrval.

Esimest sünnipäeva, mida Meedy mäletab, tähistati Lelles Pärnumaal. Ehkki isa-ema olid ka Vaivara vallast, suundusid nad Pärnumaale. Isa oli seal kodumajanduskoolis aednik ja ema õpetaja. “Ütlen ikka, et olen küll sündinud Pärnumaal, aga virulaste lapsena,” räägib Meedy. Vanemad sünnivalda enam ei naasnudki. 1946. aastal pidi 17aastane Meedy kogu oma pere matma.

Pere mõrvati ja nõukogude “õigussüsteem” teavitas, et mõrvareiks olid metsavennad, aga Meedy arvab praegu, et kõige taga oli üks verehimuline kagebeešnik. Vanemad olid naasnud 1941. aasta sügisel Virumaale, aga Maidla valda Rääsa külla. Pääle sõda tuli üks kagebeelane, kes hakkas kohalikke õpetaja vastu üles ässitama. Meedy ema veeti ülekuulamistele − KGB oli ema ja isa juba ära märkinud.

“Kui mind viidi koju kõike seda nägema, tõstis üks naine kummargil maas prügikühvliga hangunud verd ämbrisse. Neljal inimesel nii palju verd ei ole, kui seal maas oli. Tegu oli KGB hästi väljamõeldud lõksuga. Ta tuli külla kui oma, võttis sealt isegi naise ning hiljem ässitas metsavennad mu vanemaid ja õde-venda tapma. Esmalt andis ta ise emale stalinistlikud tekstid, mida ema pidi külarahvale ette lugema − ta pidi lugema.”

Proua Kaljulaid on külla oodatud 

Meedy näitab oma muuseumituba, kus on talletatud kohalikud asjad − Saksa sõdurite kiivritest ja Sinimägede lahingute käigus tekkinud laskemoonajäänukitest kuni tsaariaegsete tikitud linade ja nõukogude kooliõpikuteni välja. Miks naine selle muuseumi lõi? “Seks, et Vaivarast ei jäänud ju mitte midagi alles!” räägib Meedy ning mainib esimest korda musta maad ja kõrvulukustavat vaikust.

Esmalt tundub Põhjarannikule, et rauakänkrad ühes korvis on samuti lahinguis sulanud sõjatehnika jäänukid, aga perenaine seletab, et tegu on kohapeal asunud iidse rauasulatuskoha − ca XI sajand − hiljem maapinnast välja toodud toodangu näidistega. Meedy räägib, et kohapeal on käinud maastikuarhitekt, aga muinsuskaitsjad pole huvi tundnud. Meedy leidis Repniku küla mäe lähedusest üles hiiekivi “ühes hiievanakesega”. Ahto Kaasik kirjutab oma hiieraamatus, et Repniku hiiekivi on kesk lagedat põldu, aga tegelik kivi on Meedy teada metsa sees − väga suur ja kahe uriauguga.

“See avastusretk oli pagana põnev! Rohkem kui kümnemeetrine Repniku hiiemägi oli ära veetud Tallinna-Narva maantee taastamiseks/ehitamiseks. Kui läksin 1970. aastal Narva sovhoosi metsaülemaks, tuli tasandatud karjäärialale istutada kuusemets. Nägin hiljuti seda metsa − s.o 20 ha −, kui Priit Oravale seda kivi näitasin, ja kuused on võimsad, ilus vaadata. Omal ajal leidsingi kivi nõnda, et selle ümber oli hakanud kasvama tihe lepavõsa. Mõtlesin, et lasen meestel raiuda lepavõssa koridorid, et sinna kuused istutada saaks.

Lähen ja lähen, aga äkki ei saa enam parema jalaga edasi astuda, proovin vasakuga − ei saa − ning järgmine hetk olen kivi peal kõhuli. Hiiekivi on ühest küljest madal − tema nimi ongi liukivi. Kui kaapisin kivilt sammalt, leidsin mitu kivisilma − need on uriaugud. Repniku hiievana oli väga huvitav vanakene. Kui ahjust võeti esimene uudseleib, viidi see tänuks kivile, hiievanale. Käidi palumas ja kivil istumas, hiievanaga kõnelemas − see oli püha koht!” Meedy arvab, et hiievana ise juhtis ta kivi juurde.

Teine püha kivi asus tee läheduses ja see sai hiljem Vargakivi nime, sest selle taga passisid teeröövlid Hiiemetsa külast, et möödujaid krabada.

Meedy ei tea, kui palju rahvast tema rajatud kodumuuseumis 68 aasta jooksul käinud on, sest külalisraamatut pole. Info sellise muuseumi olemasolu kohta liigub suust suhu. Mis muuseumist saab, kui Meedyt enam pole? “Mul on tütar, ta on juba pensionär. Vahest tema?”

Muuseumis näeb nii Moskva olümpiamängude sümboolikat kui ka rahvarinde ja kodanike komiteede rinnamärke. Meedy ise osales nii rahvarindes kui ka registreeris Eesti Komitee üleskutse järel EV õigusjärgseid kodanikke − ta oli lausa Vaivara ja Sillamäe piirkonna juht.

Meedy on EW-aegne inimene ja ta on oma silmaga näinud peaaegu kõiki Eesti presidente. Pätsi nägi ta Hiiekõnnu algkooli kodutütrena presidendi juures vastuvõtul käies − ööbiti Toila Oru lossis. Palju näinud ja kogenud inimesena arvab ta, et Pätsi ajal oligi Eestis kõige ilusam aeg. Eks meie muru olegi lapsepõlves kõige rohelisem ja taevas pilvitum!

Proua Kaljulaidi kohta arvab Meedy, et president võib küll ka tema muuseumist läbi astuda − kui Narvas resideerib.

Hiielo kodumuuseum sisaldab paljut, aga kõige väärtuslikumad on perenaise enda seletused iga eksponaadi kohta. MATTI KÄMÄRÄ