Täiesti juhuslikult sattus Toilat külastanud Jaroslav Jelissejev ööbima Meretaresse. Villasse, mille sarnaselt Oru lossiga lasi ehitada tema vanavanaisa Grigori.SIRLE SOMMER-KALDA
Oma vanavanaisa, Peterburi multimiljonärist kaupmehe Grigori Jelissejevi suvelossi kunagist asukohta kaema tulnud Jaroslav Jelissejev sattus täiesti juhuslikult ööbima villa Meretaresse − hoonesse, mille lasi samuti ehitada tema esivanem.
“Meretarest ei teadnud ma midagi,” tunnistab Jaroslav Jelissejev, kui kohtume Toilas ajaloolise Pika tänava alguses asuva majutuskoha uhkes söögisaalis.
“See on ime, et siia sattusin. Kõigepealt läksime abikaasaga Toila spaase, aga ei saanud seal sobivat tuba. Seejärel sõitsime mööda Meretarest ja koputasime uksele.”
Eesti varasemast tuttav
Jaroslav kiidab heaks nii majutustingimused kui Meretare soomlannast perenaise Jaana Nurro, kelle silmad läksid Jelissejevi nime nähes põlema. Neil kahel on, millest omavahel rääkida − Jaana on üritanud aastaid Jelissejevi pärandist rohkem teada saada.
Mis siis Meretarest teada on? See, et kaubandusmagnaat Grigori Jelissejev, kes ehitas 1899. aastal Toila Oru parki uhke suvelossi, rajas sajandivahetusel ka selle villa. Mõlemad hooned on tema ihuarhitekti Gavril Baranovski kätetöö. Algul ehitati Meretare hoone sanatooriumiks; esimese Eesti Vabariigi ajal tegutses seal pansionaat Villa Inda.
Kohtume eelmise neljapäeva hommikul, kui Jaroslav on Toilas veetnud ühe öö ning alles sätib Oru parki ja lossiplatsi imetlema. “Kahju, et see ilu sõja ajal hävitati,” ütleb ta lossist fotomeenutusi lapates.
Peterburis, tollases Leningradis kasvanud ning viimased aastakümned USAs elanud Jaroslav on Toilas esimest korda, aga Eesti on talle varasemast tuttav.
“Käisin siin mitu korda lapsena [Jaroslav sündis 1944. aastal − toim.]. Leningradi elanikud armastasid tollal sõita Tallinna, sest Eesti tundus neile nagu lääs, rohkem tsiviliseeritud. Meil oli Pobeda, millega armastasime ringi sõita − see oli üks tolle aja rõõme, mis oli kättesaadav. Tallinnas käisime mitu korda.”
Juuri ei reklaamitud
Jaroslav ei tea, miks tookord Toilast mööda sõideti, aga arvab põhjuseks järgmist: “See oli nõukogude aeg ning meie pere ei tahtnud oma juuri ja päritolu välja reklaamida, sest suguvõsas oli represseerituid.”
Jelissejevite pere lõhenes pärast revolutsiooni kaheks: osa emigreerus ja osa jäi Venemaale. Neil, kes jäid, oli siin väga raske elu. Näiteks minu vanaisa, kes oli Grigori vanim poeg ja kandis sama nime, oli väga hea kirurg, aga 1937. aastal NKVD arreteeris ta. Ta andis oma praksise kõrvalt vaestele arstiabi, oli aus ja õilis, aga polnud ette valmistatud selleks, et Nõukogude süsteemis ellu jääda. Vanaisa suri vangilaagris.”
Sellesama Grigori tütar Anastassia oli Jaroslavi ema. “Mina kannan ema perekonnanime,” selgitab ta.
Jaroslavi ema oli operetilaulja ja -näitleja, hiljem koduperenaine, isa aga arst. Jaroslav lõpetas Leningradi ülikooli mikrobioloogia erialal ja mõlgutas pikalt Nõukogude Liidust lahkumise mõtteid.
Täies pikkuses ilmus see lugu 7. juuli Põhjarannikus. Paberlehte on postkasti kõige mugavam tellida veebikeskkonnast tellimine.ee