Madalstardist, läks! Kukruse teatrisuvi on avatud. 

Inglisammul, üle kesapõllu, nii ta tuleb − näitleja Ülle Lichtfeldt, üleni valges. “Marss dress selga!” käratab lavastaja Eili Neuhaus, käristades idülli halastamatult ribadeks.

Kukruse suveteatri lavastaja Eili Neuhaus pani näitlejate füüsilise vormi proovile.

Ta tegi seda Mõedaku spordibaasis, suusad võeti kaasa, sest mine Eestimaa kevadet tea. “Niipea kui lund sadama hakkab, panete suusad alla!”

Aga ei hakanud.

Hoopis päike paistis.

Nagu ei kunagi varem sel kevadel.

Ühel joonel ja madalstardis

Miks on vaja näitlejate füüsilist võimekust testida?

“Sellepärast, et Eesti teater liigub füüsilise teatri suunas, me oleme maha jäänud,” kostab Neuhaus nukralt, kuid löögivalmilt.  “Eks ole, Eduard, eks ole, Arvi − me oleme sportlikult meelestatud.”

Eduard − see Salmistu − ja Arvi − see Mägi −, aga ka Ülle Lichtfeldt, kes on vahepeal kuulekalt dressi selga ajanud, Madis Mäeorg, Margareth Villers, Hannes Kaljujärv ja Anne Reemann võtavad ühele joonele ja madalstardi poosi sisse.

Läheb pikamaajooksuks.

Tegelikult tuleb teha vaid tiir ümber spordibaasi hoone.

“Anne, palun oota mind!” kaigub Lichtfeldti ahastav hääl.

“Ei!” kostab Reemann resoluutselt ja rühib auahnelt edasi.

“Anne!”

“Ei!”

“Tervist, direktor!”

Lichtfeldt pole Reemanniga varem koos mänginud.

Kukruse suveteater viib nad lõpuks kokku − Neuhausi lavastatud kahes Tšehhovi lühinäidendis, “Juubelis” ja “Naisevõtus”.

Lichtfeldt mängib esimeses osas Tatjana Aleksejevnat, teises osas Varvara Timofejevna Tšubukovat.

Reemann mängib Mertšutkinat − Nastasja Fjodorovnat − ja Natalja Stepanovat.

Kui “Reporteri” ajakirjanik küsib Hannes Kaljujärve käest, keda tema mängib, ei tule Kaljujärvel meelde.

Mõtleb, aga ei tule.

Pea pole prügikast. Lavastus pole ju veel lavaproovideni jõudnud, alles teksti loetakse, istudes ümber laua.

Kaljujärvega on Lichtfeldt varemgi mänginud, Mägiga ka.

Mägiga mängis ta Rakvere teatri suvelavastuses “Maailma otsas”.

Mängisid küll, aga laval kokku ei puutunud.

Mägi oli aastatel 1989 – 1993 Rakvere teatri kunstiline juht. “Tervist, direktor!” kostab Lichtfeldt Mägi poole pöördudes. “Minu vana ülemus…”

Saku mõisas ja Ontika mõisas

Kulbipendelteatejooksus näitab Lichtfeldt, milleks on suuteline, läbides distantsi hundirattaid visates.Tema füüsiline vorm peabki olema teistest parem. Mängib ta ju Kukruse suveteatri mõlemas lavastuses, nii Saku mõisas etenduvas lavaloos “Kui seda metsa ees ei oleks” kui “Provintsitraagikutes” − selles, mis koosneb kahest Tšehhovi lühinäidendist ja mida mängitakse Ontika mõisas.

Aga viska sa hundirattaid või silda − Neuhaus rahule ei jää. Tema järeldus nähtust on hävitav: “Kukruse suveteatri meeskond on füüsiliselt vorminõrk!”

“Me peame proovisaali tagasi minema,” kostab ta nukralt. “Aga me jõuame juunikuuks vormi, tippvormi!”

TV3 ajakirjanik pistab Ülle Lichtfeldtile mikrofoni nina alla. Küsib: “Kuidas teie füüsiline vorm on?” Tuleb vist spordiuudis, õhtul peab “Seitsmestest uudistest” vaatama.

Nali ja tegelikkus

Mis see kõik kokku oli? See kulbipendelteatejooks ja madalstart ja suusad ja Neuhausi kurjustamine ja füüsiline vorminõrkus.

See oli Kukruse suveteatri pressikonverents Mõedakul, kus tutvustati Saku mõisas ja Ontika mõisas mängitavaid lavastusi.

Pärast seda läksid näitlejad Rakvere teatri kinomajja 19. juunil esietenduva “Provintsitraagikute” proovi tegema. Nüüd juba ilma naljata.