Rauapäev ei saa läbi sepata – kuuma rauda tagusid nii sepp kui külalised. Maidla mõisa jääkeldris saab kuulata ja vaadata lugu Eesti rauatootmisest, mille keskmes on Maidlast leitud haruldane muinasmõõk.
“Jääkelder on ideaalne koht, kus rauast lugu rääkida,” leiab pikka aega Maidla mõisakompleksi arendust eestvedanud Hardi Murula. Esialgu pidi keldrist saama keskus, kuhu saavad külastajad sisse astuda ka sel ajal, kui mõisakoolis käib usin õppetöö ning kus jagatakse infot nii Maidla mõisakompleksi kui ka teiste piirkonna vaatamisväärsuste kohta. Pärast seda, kui mõisakompleksi valitsejamajast lasteaed välja koliti, sai sellest infokeskus. Jääkeldri hämaras ruumis heidetakse pilk sellisele ajalooperioodile, mille kohta oletusi on rohkem kui fakte ning millest pärineb ka kuulus või pigem isegi kurikuulus Maidla mõõk.
Püstitatakse küsimusi
Maidla mõõk on jääkeldri ekspositsiooni peategelane. Just temast näidatakse keldriseinal lühifilmi, milles räägitakse Eesti muinasmõõgaleidudest, rauatootmisest ja sellega kaasnenud kaubandusest. Ja kus seda veel ikka teha, kui mitte Maidlas, mille lähedalt on leitud muinasaegne rauasulatuskoht, aga kus olnud kaubandusest annavad tunnistust Erra-Liiva ja Kohtla-Käva mündileid ning kus väga oskuslikust rauakasutamisest annab tunnistust ka muinasaegne mõõk.
“Mina arvan, et raud oli Eesti ekspordiartikkel,” räägib Murula. Kas see vastab tõele, küsitakse ka Maidla mõõgast rääkivas filmis, kus ajaloohuviline Toomas Mägi kinnitab, et rauda toodeti soomaagist rohkem, kui inimesed tarbisid.
Kohapealsest kaubavahetusest annab tunnistust näiteks see, et Erra-Liivalt leitud müntide seas on Araabia dirhemid, Kohtla-Käva omas palju saksa ja anglosaksi münte. Kõik jõesuudmed, Purtse sealhulgas, olid eeldatavad kauplemiskohad. “Aga millega kaubeldi, on iseasi. On see raud? Või käisid skandinaavlased, kelle põllumaad olid kehvad, siit süüa ostmas? Või täiendati oma varusid enne pikemat merereisi Siberi aladele?” loetleb Murula küsimusi, millele selgeid vastuseid ei ole ning pikka ajavahet arvestades ei saagi olema.
Koopiad müntidest ja mõõgast
Kindel on aga see, et Kohtla-Käva leiu koopia on Maidla mõisa jääkeldris näha. Tõsi, tegemist on mitte hõbedast, vaid plastmassist koopiaga. “Pole mõtet teha hõbedast ideaalset koopiat, et seda siis hiljem rikkuda ja märgistada, et seda kuskil originaali pähe müüma ei hakataks või meid plagiaadis ei süüdistataks,” põhjendab Murula. Kohtla-Käva aardeid otsustati eksponeerida seetõttu, et need leiti ühtsena savipotis ja neid on seetõttu lihtsam ja parem eksponeerida kui Erra-Liiva leidu, mis kuulub ajaloomuuseumi püsiekspositsiooni ja mida huvilised võivad igal ajal näha.
Ka Maidla muinasmõõga üks ühele koopia on pigem mõõgameister Einar Laigna nägemus mõõgast. “Ta on kujutanud seda tumedana ja vanemana, juba päevinäinud mõõgana, mitte sellisena, nagu see võis olla oma hiilgeaegadel,” tunnistab Murula.
Küll võiks kunagi olla Maidlas ka koopia mõõgast just sellisena, nagu see võis kunagi olla. Ja valmistamisekski võiks kasutada just soomaagist toodetud rauda. Viimase saamine pole aga lihtne. Kui ideaalis peaks sajast kilost maagist saama pea 30 kilo rauda, siis muistsel viisil rauatootmise töötoas, kus Murula ka kaasa lõi, ei käinud rauasaamine sugugi nii libedalt. Lisaks saab probleemiks rauast käepideme katmine hõbedaga, sest selle ala meistreid Eestis pole. “Euroopas aga küll ja mõõk võiks valmida töötoas, kus sellist kunsti õpetatakse,” lisab ta.
Kulda väärt mõõk
Maidla mõõka ennast saab vaadata Käsmu meremuuseumis. Tegemist on tõelise haruldusega – Eestist leitud muinasaegsetest mõõkadest ühe paremini säilinud eksemplariga. Nii räägib ajaloolane Indrek Jets filmis, et suur osa selle perioodi mõõkadest on põletusmatustel tules kõvasti kannatada saanud või on mõõgad meelega rikutud, arvates, et siis läheb mõõga hing peremehe omaga kaasa. Maidla mõõk on aga terve. Tules on sulanud küll selle käepideme hõbedased kaunistused, kuid mõõk ise on terviklik.
Skandaalseks teeb Maidla mõõga see, et ta sattus erakogusse ja vaidlus selle üle, kas ta peaks kuuluma riigile, käib tegelikult siiamaani.
Mõõga leidis tööde käigus kohalik põllumees, kes selle väärtust teadmata seda tükk aega kodus hoidis ja lõpuks üsna tühise summa eest vanavarakaupmehele müüs. Sealt edasi liikus see juba Aarne Vaigu kätte, kes mõõka ei ostnud, vaid asjade vastu vahetas. “Tuli välja, et kollektsionääride seas on populaarsemad Teise maailmasõja päritolu asjad kui tuhat aastat vana muinasmõõk. Ma pidin küll selle eest välja käima ka kulda, aga see mõõk on ka kulda väärt,” räägib Vaik filmis, lisades, et muuseumile annavad väärtust sealsed eksponaadid ja Maidla mõõk tõstab meremuuseumi väärtust.
Annab lisaväärtuse
Murula leiab, et skandaal, mis mõõgaga kaasas käis, on muutnud mõõga tuntumaks kui teised aardeleiud. Mõõk ja selle lugu koos rauavalmistamislooga annavad mõisale aga lisaväärtust, nagu ka rauapäev. Viimane on alguse saanud just Maidla mõõga ja rauasaamise loo rääkimiseks.
Rauapäev peaks andma lisaväärtust ka Maidla mõisa pargis toimuvale Heino Lipu mälestusvõistlusele kuulitõukes. Millal siis veel raudkuuli lennutada kui mitte rauapäeval. “On üsna keeruline meelitada inimesi kohale, et pool tundi kuulitõukevõistlust vaadata. Nii oleme püüdnud seda siduda muude tegevustega,” selgitas Murula, miks pigem muinasajaloole keskendunud rauapäev käib käsikäes tänapäevase tippspordiga. Sellel aastal anti lisaks raudkuuli parimatele tõukajatele välja ka raudmehe tiitel – toimus esimene Aidu krossitriatlon.
Rauapäevadel sai vaadata praegu Maidlas käiva muinaspaadi ehitust ja uudistada seppade tööd. Lastele oli avatud meisterdamisnurk ja oma osavust sai proovile panna nii vibust lastes kui kirvest visates.
Maidla mõõga koopiat ja rauavalmistamise ekspositsiooni näeb ettetellimisel. Kelder on avatud ka siis, kui mõisas toimub mõni üritus.